Juhtkiri: Kirjandusauhind inimläheduse eest

Eile andis Lääne-Viru ja Ida-Viru omavalitsusliitude ühine auhinnakomisjon välja 2003. aasta Virumaa kirjandusauhinna. See läks noorema põlve tuntud kirjamehele Wimbergile ehk Eesti Päevalehe kirjandustoimetajale Jaak Urmetile tema romaani “Lipamäe” eest.

Virumaa kirjandusauhinda anti välja viieteistkümnendat korda. Esimene auhinnatud teos 1989. aastal oli vanameister Jaan Krossi “Wikmani poisid”.

Selline piirkondlik kirjandusauhind on ettevõtmine omaette, sest ega Eestisse neid palju jäänud olegi. Meelde tulevad järvakate Albu ja meie maakonna Vinni valla kirjanduspreemia.

Virumaa kirjandusauhinna kriteeriumideks on ajaloo käsitlemine ning väärtkirjanduse rubriiki arvamine. Just Wimbergi realistlikult, kuid fantaasiarikkalt lähiajalugu, nõukogude aega käsitlev “Lipamäe” mahtus tänavu nende kriteeriumide alla ja vääriliseks.

Hinnati ka teose rahulikku ja kompleksivaba pilku tollase perioodi vaatlemisel ning inimsuhete head ja sooja kujutamist.

Nõukogude aeg on meile distantsi poolest liiga lähedal ja seetõttu on selle kirjanduslik kujutamine olnud üsna ühetooniline. Liiga palju on emotsioone, et seda väljapoolt kinnistunud arusaamasid vaadata. Seetõttu on Virumaa kirjandusauhinna komisjon teinud üsna julge ja omamoodi ajas pioneerliku teo oma otsust langetades.

Ja teine, ennist juba nimetatud asi - “Lipamäe” juures hinnati soojust ja viha ning sapi puudumist. Võib-olla on just soojus ja inimlähedus midagi, mida eriliselt vajame tänases ebakindlas ja irooniast täidetud maailmas.

Kirjandus pole ju sugugi tegelikule elule kauge ja vaid inimeste ulmamaailma puudutav nähtus. Vastupidi - tema üks eesmärke on inimese mõtlemise ning käitumise kujundamine. Ka seal, kus kirjandus seda endale eesmärgiks ei sea.

Seetõttu soovib Virumaa Teataja nii kirjanikele kui ka Viru kirjanduspreemia väljaandjaile jõudu jätkata. (VT)