Kuigi kontsert oli viimse hetkeni ärajäämisohus, sest helitehnika veokiga juhtus Lätis tõsine avarii, jõudis paar tundi oodanud külmunud publik lõpuks üles soojeneda, seistes toolidel püsti ja nõudes järjest lisalugusid.
Ritchie Blackmore ja tema seitse kitarri
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ütlen ausalt, et minu ootus oli näha-kuulda väga head kontserti ja see ootus mõne tunni jooksul mingil määral purunes. Aga mitte tervikuna, sest mõistlik inimene peaks juhtunust aru saama. Mida nemad üle elasid, seda me ei tea, aga olen üsna kindel, et mõni nõrgem artist oleks pärast sellist matsu kontserdi ära jätnud. Oli külm, aga elasime lõpuni üle, ja tänulik publik ei jooksnudki laiali.
Häälestamine võttis aega
Ei saa ju esinemisest maksimumi nõuda, kui esitaja on midagi sellist üle elanud, nagu see avarii.
Kui alguses oli soundmasteril tegemist häälestamisega, siis mida lugu edasi, seda paremaks muutus ka heli. Kuni kuuenda looni oli asi täiesti paigast ära, aga sealt edasi muutus sound väga normaalseks ja kokkuvõttes jättis esitus võrdlemisi sümpaatse mulje.
Võib-olla puudu jäi powerist, sest ruum oli suur. Ritchie peakski minu arvates kontserte andma veelgi väiksema pinnaga ruumides. Võib-olla intiimsem õhkkond mõjub paremini ja küllap sellise muusika taotlus oligi, et see poleks väga vali. Küllap see ongi selline keskealiste muusika. Kui kuulata tema kõiki nelja plaati, siis need on ülimalt filigraansed, mida kogu maailm täiesti naudib.
Aga sellegipoolest näha Ritchie-sugust staari oli väga meeldiv elamus. Midagi pole öelda, tegemist on supermehega ja näpud jooksevad tal oma vanuse kohta ülihästi.
Laval paistis ta välja väga meeldivalt vaoshoidlik, ei pakkunud üle - nagu ühele inglise dzhentelmenile kohane. Vabalt võiks Ritchile ka sir ette käia, iseasi, kas talle see meeldib või mitte.
Kui kontserdi esimene pool oli pigem akustiline, siis teises osas võeti üha rohkem kasutusele elektrikitarri ning lõpus kuulsime seda, mida ta ajakirjanduse vahendusel lubas - tuli Rainbow, tuli Deep Purple, kelle võimas Black Night lõpetas kogu etteaste.
Soolo ees müts maha
Ja kui 65-aastane vanataat laseb põlve maha, võtab valge Fenderi kidra, millega ta Rainbow ajal mängis, ja virutab seitsmeminutilise filigraanse soolo, siis selle ees tuleb müts maha võtta.
Ansambel Blackmore`s Nighti renessanss-stiilis rock-kontsert oli 29. mail Tallinnas Pirita kloostri varemetes.
Aare Rock Vilba