Külas külas: Hirm rahvariieteta jääda päästis seltsimaja

Ilumäe kabeliaiast sõideti hobuvankril Võhma seltsimaja juurde. Kehvast ilmast hoolimata võtsid kooriliikmed viisi üles ja kogu teekonna jooksul jõuti õige mitu laulu laulda. Meelis Meilbaum Foto: Meelis Meilbaum

Kui 1995. aastal poleks olnud hakkajaid naisi, keda ähvardas oma rahvariietest ilma jäämine, poleks suure tõenäosusega saanud laupäeval pidada ka Võhma seltsimaja 100. sünnipäeva.

Laupäeval pidas Võhma seltsimaja oma sajandat sünnipäeva, mida tähistati suure peoga, millele eelnes Ilumäe külavanema Villu Jahilo juhendamisel küünalde ja lillede asetamine Ilumäe kabeliaias nende tegusate inimeste mälestuseks, kelle teenena seltsimaja sajand tagasi ehitati.

Peo kandvaks osaks oli Rudolf Blaumanni kirjutatud suur viievaatuseline kurbmäng rahva elust “Ärakadunud poeg”, mis kanti ette ka seltsimaja avamise peol 100 aastat tagasi ja propageeris karsklust.

Naisselts päästis rahvamaja

Urmas Lennuk lavastuses oli teatritükk siiski ühevaatuseliseks ümber seatud ning toodi rahva ette koostöös seltsimaja näiteringi, se­gakoori ja rahvatantsijatega, kes tee­vad kirju ajalooga Võhma seltsimajast selle, mis ta tänasel päeval on.

Maja sajas sünnipäev oleks aga hoopiski jäänud pidamata, kui poleks olnud 17 aktiivset naist, kes 1995. aastal Võhma Külanaiste Seltsi asutasid. Elna Kaljuvee, Illa Kase, Vaike Heinsaar, Berta Pärna ja Elfi Järvala meenutasid, et seltsi loomise vajadus tekkis sellest, et nende rahvariided taheti ära viia ning Vihula vald plaanis seltsimaja müüki panna. Sellega aga hakkajad naised nõus ei olnud, tulid kokku, asutasid mittetulundusühingu, mis hakkas maja haldama, ning moodustasid tantsurühma.

“Juhendaja tegi tantsud ja meie esinesime. Käisime Soomes ja Rootsis palju esinemas, ka maapäevadel Hiiumaal,” meenutas Elna Kaljuvee. Tänu naiste tegevusele jäi seltsimaja müümata ja tegutseb siiani. “Nüüd on noortel tagantjärele võtta ja pidada,” oli Elna Kaljuveel hea meel ja uhke tunne.

Kuigi naised ise enam ei tantsi, sest nagu nad ise ütlesid, elu läheb edasi ja noored on hakkajad, tullakse seltsimajja pidudele ikka, ja tuntakse uhkust, et Võhma on üks ümbruskonna tegusamaid.

See et memmede rühm enam ei tantsi, ei tähenda, et lavalauad tolmu koguks. Nüüd tantsib Võhma seltsimaja naistantsurühm, mis Ivi Lehtmetsa juhendamisel koos käinud juba kolm aastat.

Ka see tantsurühm sai alguse entusiasmist ja soovist midagi koos teha. “Mina olen hoopis Kadrinast ja nemad lõid iseendale rühma ja siis otsisid juhendajat. Juhendajal ei ole rühma organiseerimisega üldse pistmist,” tegi Ivi Lehtmets kohe selgeks.
Ega tantsijatel enestelgi esialgu usku olnud, et midagi nii head välja võiks tulla, sest Võhma kandis juhendajat ju ei ole. “See on pime õnn, et me Ivi Kadrinast üles leidsime. Ja nüüd me ei lase teda enam minema,” lausus rühmavanem Marina Tomikas.
Kuigi üheskoos on küllaltki vähe aega tantsitud, on jõutud ka üldtantsupeol ära käia, millega omamoodi märk maha saadud, sest seda, millal Vihula vallast mõni rühm tantsupeol oleks käinud, täpselt enam ei mäletatagi. Teatakse, et kunagi on koolilapsed tantsupeol osalenud ja üks segarühm käis 1960. või 1970. aastatel.

Samasuguse imeteoga sai hakkama ka Võhma segakoor, mis samuti kolm aastat koos käinud ja selle aja jooksul jõudnud Vihula valla ainsa koorina üldlaulupeole, vaatamata sellele, et vahepeal oldi sunnitud koorijuhti vahetama. Õnneks aitas taas kord naabervald Kadrina – keskkooli muusikaõpetajast Elene Altmäest sai edukas koorijuht, kuigi saades kutse koori juhatama tulla, polnud tal aimugi, mis koht see Võhma selline üldse on.

“Istusin siin saali taganurgas, vaatasin ja kuulasin. See koorikõla ei olnud eriti meeldiv ja ilus,” meenutas Altmäe esimesi emotsioone seoses segakooriga, kes tol hetkel tegi parasjagu vabariigi aastapäeva kontserdi proovi.
Samas oli talle kohe tulnud meel­de, kuidas uksest sisse astudes ootasid teda rõõmsate nägudega ini­mesed.
“Järelikult saab sellest koorist asja, kui nendega tööd teha, sest potentsiaal on täiesti olemas,” rää­kis koorijuht, kuidas kõik kolm aastat tagasi algas.

Nooti ei tunne, aga laulupeole

Koorivanem Anneli Kivisaare sõnul hakati kohe punk laulupeo laule õppima ja registreeriti ennast üldlaulupeole ning nähti vaeva selle nimel, et sinna ikka pääseda.

“Kooris laulnud inimesi on, aga kõik on seda teinud kooliajal. Nooti keegi ei tunne, kuulmise järgi õpitakse,” ei salanud Kivisaar ning lisas, et saades teada pääsust laulupeole, oli rõõmu kui palju.
“Esialgu tundus eneselegi uskumatu, et lühikese ajaga suudeti 16 laulu selgeks õppida,” tunnistas koorivanem.

Kuigi seltsitegevus on tore, on kõigil isetegevuslastel üks ühine suur soov – saaks maja ometi korda, katus välja vahetatud, üks osa juurde ehitada, kuhu planeeritud korralikud tualetid ja garderoob, ning paar väiksemat ruumi esinejatele, samuti üks käsitööruum.
Ivi Lehtmetsa ütlusil on selliseidki tunde, mil ta ei saa jopet seljast ära, kui väga kõledaks läheb, kolivad tantsijad Võsule sooja. “Majaseinad on härmas, aga ikka tantsime. Südamed on soojad ja kannatame kõik ära,” ei lasknud Marina Tomikas ennast häirida.
Ühel meelel on aga kõik selles, et seltsitegevuse edendamiseks on suure töö ära teinud MTÜ Võhma Seltsimaja juhatuse esimees Riina Kens. Muret seltsimaja saatuse pärast jagub aga temalgi.

Mõnda aega tagasi müüdi majale uue katuse peale saamise eesmärgil nimelisi katusekive, kive ostnud inimeste nimed avaldati iga kuu isegi Vihula valla lehes, praeguseks on selline tegevus soiku jäänud.
Ja ega ainult uuest katusest Riina Kensi kinnitusel piisagi, põhjalikku remonti vajaks kogu maja.

Õnneks on seltsimajal häid abilisi, kes muul moel aitavad, näiteks Anti Puusepp Palmse Mehaanikakojast on laenurahaga toetanud ja Palmse mõis, kes talgute korras tehtud puud seltsimajale andis.
“Puhastasime parki ja puud saime seltsimajale. Nüüd on see niim

oodi juba kolm aastat olnud,” lausus Kens.
Kõige selle niinimetatud ringitamise kõrval on eesmärgiks rahva tagasitoomine seltsimajja, et neil tekiks uuesti harjumus käia koos, osaleda, kaasa lüüa.

Selleks korraldab seltsimaja kord kvartalis ühe korraliku suure peo, kuhu kõik oodatud. Laupäevast sünnipäevapidu aitas aga korraldada LEADERi programm.
 

Võhma seltsielu vanasti

Seltsielulises mõttes on Võhma külal eriti oluline tähtsus ja seda kogu omaaegses Kadrina kihelkonnas. Näiteks on Kadrina kihelkonna vanim tuletõrjeühing Palmse-Võhma Vabatahtlik Tuletõrje Selts, mis asutati 1905. aasta juunis ja juba 1907. aastal alustati rahvamaja ehitamisega Võhmale.

Maja ehitati kolme aastaga ühiskondlikus korras, ehitamiseks vajalik paas saadi rahvamaja tagant, muu muretseti pidude korraldamisest saadud rahaga ja kõik kohalikud inimesed lõid kogu aeg ise käed külge.

1910. aasta 17. oktoobril avati pidulikult 200kohalise saali ja kõrvalruumidega ehitis. Väärib mainimist, et hoone kaarjas esiviil jäljendab paar aastat varem Tallinnas ehitatud Lutheri vabriku juugendstiilis klubihoonet (Tammik, 754).
Vanim Kadrina kihelkonna laulukoor on Palmse-Ilumäe segakoor, mille asutaja ja dirigent oli Võhma koolmeister Eduard Langsepp juba 1883. aastal (Tammik, 736, 743). 1885. aastal andnud seesama koor Palmses kolm kontserti.

Kogutud raha läks kohaliku kooli ülalpidamiseks. Krögeri 1893. aasta aadressraamatus kirjutati koguni Võhma lauluseltsi olemasolust.
1907. aastal asutati Palmse Rahvahariduse Selts ja selle keskuseks sai jällegi Võhma. Seltsi eesmärgiks oli emakeelsete koolide rajamine ja toetamine, raamatukogude loomine, kursuste korraldamine hariduse levitamiseks.

Esimene kohalike mängitud näitemäng Kadrina kihelkonnas oli C. R. Jakobsoni “Artur ja Anna”, mis etendati Palmse koolis Eesti Aleksandri koolile raha korjamiseks korraldatud peol arvatavalt 1872-1873 (Tammik, 742-743). Tahtmine pidusid korraldada eeldas tollal tingimata näidendite lavaletoomist ja oma pasunakoori olemasolu, niisiis olid olemas nii näitlejad kui pillimehed. Ja loomulikult ei ole imestada, et mingil ajal enne kolimist uude hoonesse Koljakul asus ka Palmse vallamaja Võhmal (Tammik, 249).

Allikas: Võhma-Palmse piirkonna arengukava