Iseseisvuse julgeolek peitub Jõgeva kasvuhoonetes

Eesti taimekasvatuse instituudi Jõgeva sordiaretuskeskuse aretajad Ingrid Bender (vasakul) ja Anne Ingver märtsi algul kasvuhoones, kus sirguva vilja jaoks oli kätte jõudnud august. Sellistes inimese loodud tingimustes on võimalik omavahel ristata ka hiliseid ja varaseid sorte, mida põllul oleks võimatu teha. Foto: Marianne Loorents

Meie oludesse sobivate uute taimesortide aretamine on tillukeses riigis nagu Eesti unikaalne – võhikule tundub see võlumaailmana. Inimesed, kel jagub aastakümneid (!) kannatlikkust ja järjekindlust, et aretada üks uus sort, on tõelised entusiastid.

Eesti taimekasvatuse instituudi Jõgeva sordiaretuskeskuse köögiviljade aretaja Ingrid Bender ütleb, et iseseisvuse strateegia on toota oma toit ise. “Eesti vabariigi algusaeg oli soodne ärksa vaimuga entusiastidele. Oli strateegiline otsus, et noor riik lõi sordiaretuskeskuse. Kohaks valiti Jõgeva, kuna siin on suurimad külmad ja põuad – ekstreemsed olud. Kui materjal sobib siia, siis sobib ka mujale Eestisse,” räägib ta.

Eesti inimestel on tänini väärt oskus peenraid teha.

“Kõik puu- ja köögiviljad võime sisse tuua – ja kui odavalt neid mujal toodetakse! Aga see, mis meil endal olemas on, see on olemas, ja sellel on teine väärtus,” kõneleb Bender. Tõsi, Eestis toodetu ei ole veol kaotanud oma toiteväärtust ja vilju ei pea pooltoorelt noppima.

“Järjest enam saavad inimesed aru, et kõik, mida saame oma kasvuhoonest, olgu viielt või kümnelt taimelt, on väärtuslik,” lausub ta. Isegi avamaal lillepeenras saab kasvatada nelja tomatitaime. Või rõdukastis. Aknalaual. Võimalusi on. Ja oma peenralt võetud küps tomat on midagi muud kui poest toodu.

Ingrid Bender on rõõmus, et eestlastel on endiselt olemas oskus, kuidas midagi kasvatada.

Veelgi enam, meie inimesed mõistavad ka mitmelt kultuurilt ise seemet võtta. Näiteks tomatilt-kurgilt. Peipsi ääres kasvatatakse usinasti sibulaseemet.

Porgandi ja kapsaga, mis on kaheaastased kultuurid, on keerulisemad lood: neid tuleb hoida ületalve, et saada järgmisel aastal seemet. “Kuidas õigeid taimi valida, säilitada, välja tuua – see on oskus. Ja alati ei õnnestu kõik isegi siis, kui on oskus, sest igal aastal on erinevad ilmastikuolud ja ootamatused, näiteks kahjurirünnakud,” teab Bender rääkida.

Praegu on Jõgeva köögiviljaaretuse põhjapoolseim kants Euroopas, näiteks Põhjamaades köögiviljade seemnekasvatust enam ei tunta – neil ei ole omi sorte, sordiaretust ega oskust seemneid toota.

Inimene pole loodud korraga nii palju nisu sööma

Kui ajalukku vaadata, siis Eestis sõid saia kõigepealt saksad, hiljem jõudis see pidupäevadel lihtsa inimese lauale. Nüüd tarvitatakse seda aga liiga palju.

“Selles, et nüüd taunitakse saiasöömist, ei ole süüdi nisu,” ütleb nisuaretaja Anne Ingver. Ta selgitab, et nisuvalk on lihtsalt nii unikaalne, et sobib paljude teiste toodete parandamiseks.

Ingver toob gluteeni erilisuse kohta lihtsa näite: käärimisel tekivad süsihappegaasi mullikesed, neid hoitakse saia kerkides gluteeni abil kinni ning see tagab saiapätsi hea struktuuri. Sai kerkib hästi ja on kohev. Sellepärast pannakse nisu ka leiva sisse – et oleks ilus kohev struktuur ka siis, kui leivas on seemneid, mis kipuvad tainast raskeks muutma, ning nisu aitab seda parandada.

“Olen lugenud, et isegi jäätise sisse pannakse nisu. Inimene pole lihtsalt loodud korraga nii palju nisu sööma, kui me tänapäeval seda kõikvõimalike toitudena tarvitame. Meie seedekulgla ei ole nii suurteks nisukogusteks valmis. Ameeriklaste toiduletil sisaldab juba ligi kolmandik toodetest nisuvalku või nisutärklist. Loodan, et meil asi nii hull ei ole,” räägib Anne Ingver.

Ajalooliselt on nisu lõunamaine kultuur ja peab Eestis kohastuma, sest meie laiuskraadil ei ole pakkuda talle nõnda pikka kasvuaega kui Kesk-Euroopas. Nii et olgu pealegi kõrgelt hinnatud Kesk-Euroopa sort, Eesti tingimustes ei tarvitse see anda lubatud saaki ega kvaliteeti.

Kui 1920. aastail räägiti, et Eestis ei ole võimalik nisu kasvatada, leidus ometi üks mees – Mihkel Pill –, kes tõi üle maailma kokku eri sorte, katsetas, tegi ristamisi, kuni sai sellise, mis Eesti oludesse sobis. Seepärast loetaksegi Mihkel Pilli Eesti saia isaks. Pill oli ka see mees, kes asutas 1920. aastal Jõgeval sordiaretusinstituudi ja asus seda juhatama.

“Nõukogude ajal olid meie viljaaidad Valgevene ja Ukraina ning öeldi, et Eestis pole vaja vilja kasvatada. Kui turg suleti, siis ütles akadeemik Hans Küüts, tollane sordiaretusinstituudi direktor: tõestame, et Eestis on võimalik nisu kasvatada. Seda oli vaja juba teist korda tõestada,” räägib Anne Ingver.

Eesti taasiseseisvumisega taastati ka nisuaretus Eestis. Praegu on nisu Eestis kasvatatavatest teraviljadest number üks. Kui enne Pilli aretustööd toodi nisu Eestisse sisse, siis pärast tema aretustööd hakati seda välja viima. Turu nõudlus nisu järele on tänini suur. Enne teist maailmasõda oli nisutoodang Eestis 80 000 tonni, nüüd aga 800 000 tonni ning nõudlust on Aafrikani välja.

Igatahes tasub teadvustada, et nisu iseenesest pole inimese organismile halb – on halb, kui seda süüa suurtes kogustes. Ja kui süüa, siis pigem täisteratoodet, sest püülijahust on enamik kiulisi osi eemaldatud ja organismile kasulikku alles jäänud vähem.

Eesti nisu on aastakümnetega muutunud

Seda nisusorti, mida Mihkel Pill omal ajal aretas, Eestis enam ei kasvatata. Nisuaretaja Anne Ingver selgitab, et põllumehe ja tarbija ootused nisule on muutunud. Enam ei ole näiteks vaja nii palju põhku. Seega aretatakse nisu, mis on lühem ja seega ka vähem lamanduv. Tuleb leppida, et nisu saagikus ja kvaliteet on tavaliselt pöördvõrdelised.

“Looduses tekivad haigustele pidevalt uued rassid ning tuleb aretada haiguskindlust. Vanad sordid ei pruugi olla haiguskindlad,” teab Ingver. “Aretamine on lõputu kompromiss: kas on saagikas, haiguskindel, hea seisukindlusega, kas on head jahvatusomadused, head küpsetusomadused, kuidas on kleepevalk, milline on proteiin ...”

Kuidas sünnib uus nisusort? Kuna nisu on isetolmlev, võtavad aretajad pintsettidega kõikidest õisikutest ära tolmukad, enne kui tolm valmis saab – kasvuhoonetingimustes on seda mugav teha, aga suviti istutakse ka pingikestega põllul viljapeade vahel. Kui tolmukad on eemaldatud, pannakse viljapeale paberkott “pähe”, et oleks välistatud kokkupuude õietolmuga. Kolme päeva pärast on emakas jõudnud sellisesse arengujärku, et on valmis õietolmu viljastamiseks vastu võtma – on ajanud end puhevile ja on tolmu ootel. Siis otsitakse isataim, mille tolm on kenasti valmis, tolm pannakse ristluspurgikestesse, emataimel võetakse kott peast, avatakse sõklad, võetakse purgist tolmukad, pannakse sõkalde vahele emaka lähedusse ning lükatakse sõklad kenasti ümber tagasi – toimub viljastumine.

“Nisu õietolm on väga kapriisne, võib juhtuda, et saame ühest kombinatsioonist kolmkümmend tera, aga võib juhtuda, et ei saa ühtegi. Õietolm on väga lühikest aega eluvõimeline ja kui juhtub, et pikalt sajab, on väike tõenäosus palju järglasi saada – kasvuhoones on kontrollitud tingimused ja asi lihtsam. Pealegi saab kasvuhoones ristata omavahel hiliseid ja varasemaid sorte, sest saab sobitada nende õitsemise ühte aega. Varase sordi külvad hiljem, et selle emakas oleks valmis samal ajal kui hilisema sordi tolm,” avab Anne Ingver nisuaretuse maailma. “Ja nii nagu inimestega, on ka taimedega – kõik ei sobi omavahel kokku. Mingid kombinatsioonid lihtsalt ei toimi.”

Geeniteadlase Kadri Järvega koostöös loodetakse Jõgeval aretada uus sort nii, et metsikult nisusordilt on võetud haiguskindel geenijupp. “Saab kindlaks teha, millistesse järglastesse see geenijupp edasi kandub, uurida just neid ning välistada teised,” selgitab Ingver.

Kuidas sordid sünnivad?

Kõik algab ristamisest: otsitakse vanemad vastavalt sellele, milliste omadustega järglast soovitakse.

Kui nõukogude ajal telliti seemned Peterburi seemnepangast, kus säilitati seemneid üle maailma, siis iseseisvumisega avanes ka aretajatele kogu maailm ning sai võimalikuks kolleegidega üle ilma ühenduses olla.

Köögiviljade aretamisel on Eestis oluline varajasus. “Näiteks tomatisordi puhul vaadatakse, et see oleks varane, viljad ei lõheneks, taimed ei haigestuks. Valime sellised vanemad ja vaatame, mis saab järglastest,” räägib köögiviljaaretaja Ingrid Bender.

Igal aretajal tuleb leppida sellega, et 98% nende tööst kuulub äraviskamisele. “Tohutu materjal, millega oled mitu aastat vaeva näinud, tuleb ikkagi ära visata. Võib umbes kümme aastat minna, enne kui selgub, et aretisest ikka asja ei saa,” tunnistab Bender.

“Aga sa teed oma tööd kogu aeg lootuses, et midagi õnnestub. On tipphetk, kui selgub, et asi läheb õnneks. Ja eriti suur õnn on, kui su sorti hakatakse kasvatama.”

Ingrid Bender räägib, et esimene rõõmuhetk on novembris – aasta on läbi saanud ja on aruannete esitamise aeg. “Kõik katseandmed, tohutud arvude read on arvutisse sisse löödud, paned tulbad ritta, teed joonise – ja järsku näed, et võrreldes kontrollsordiga ongi suurem saak. Siis uurid, kuidas on haiguskindluse, lõhenemisega. Kui needki klapivad, siis siit võib midagi tulla,” räägib Bender.

Sellise hetke elas ta viimati läbi novembris – üks uus tomati aretusnumber ehk aretis on väga heade omadustega. Nüüd uuritakse seda tänavu suvel: kuidas see näeb välja taimena, milline on vilja kuju ja millised muud omadused. Kui kõik sobib, antakse aretusnumber EÜP katsetesse. EÜP on lühend sõnadest “eristatavus”, “ühtlikkus”, “püsivus”. EÜP katses kontrollitakse potentsiaalse sordi omadusi: kas see on eristatav olemasolevatest sortidest, kas kõik taimed on ühesuguste omadustega ja kas omadused on püsivad ega muutu kahe aasta jooksul.

Kõigi aretajate suurim rõõm on kahtlemata see, kui nende lapsuke paljudele peenardele ja põldudele jõuab. Just tänavu on esimest aastat võimalik soetada Ingrid Benderi aretatud tomati “Evelle” seemneid.

Muide, nime sai tomat kahe tubli Jõgeva agronoomi järgi, kes on köögiviljaaretuses töötanud 40 aastat – ühe nimi on Eve, teise nimi Ülle.

“Eesmärgiks oli aretada sort, mis oleks varane, terve, kõrgekasvuline, isetolmleja, ühesuuruste viljadega. Ühel aastal näitas tulevane sort end hästi võrreldes “Mallega”, mis on praegu parim sort. “Evelle” seemne tootmine on võrreldes “Malle” omaga lihtsam, sest see ei ole hübriidsort, õisi ei ole vaja käsitsi ristata,” selgitab Ingrid Bender.

Hernes “Virges” – 40 aastat aretustööd ja valmis!

Uue köögiviljasordi sünd on nagu pikk koolitee, mis võib venida mitmekümneaastaseks. Kõigepealt taimed ristatatakse, seejärel toimub aretajate keeli lahknemine ning taimed pannakse kasvama aretusaeda. Kui aretusaiast tuleb midagi head, pannakse see kontrollaeda, kus hakatakse aretusnumbreid ehk peresid võrdlema. Kui aretis paistab kontrollaias silma, pääseb see eelvõrdlusesse, kus tehakse võrdluskatseid.

Kui aretis paistab hästi silma paar aastat, viiakse see põhivõrdlusesse, mille käigus võrreldakse seda olemasolevate ehk standardsortidega – kui tulemused on head, võib sündida uus sort. Väga sageli läbitakse edukalt kõik etapid, aga tulemust ei ole, sest uus aretis ei erine standardsordist (varaste herneste puhul on standardsordiks “Valma”, hiliste puhul “Looming”) – ei ole saak maitsvam ega suurem ega paista millegipoolest silma. Siis visatakse aretis põhivõrdlusest välja ja pannakse tagasi aretusaeda – teisisõnu satub see aretusprotsessi algusesse.

Tänavu turule tulnud “Virges” oli neid “kooliringe” läbinud kolm korda. Kogu aeg on seda valitud samast perest, võetud on kõige tugevamad taimed, ja kui need on mitmel korral jõudnud põhivõrdlusesse, omadused on saanud väga heaks (keemilised omadused, varasus, saagi suurus, haiguskindlus), siis võib olla tegu väga hea uue sordiga.

“Virgese” nii-öelda vend “Erme” on saanud sordiks palju varem, aastal 2005. Neil on samad vanemad, kaun näeb välja ühesugune, saak on mõlemal suur, ainult “Virges” on palju varasem kui “Erme”.

Olgu märgitud, et “Virgese” “pere” algmaterjal on pärit Julius Aamisepa tütre Valve Jaaguse 70ndatel tehtud ristamisest. Kulus nelikümmend aastat, enne kui “Virges” valmis.

“Üldiselt on nõnda, et kui tahad väga varast saaki saada, siis ei saa suurt saaki, ja vastupidi: kui tahad suurt saaki, ei saa varasust. Selles mõttes on “Virges” väga erakordne: see on varane ja sel on suur saak. “Virges” tähendab võru keeles tööle hõikamist, aga ka seda, et hernes on virk ja varane,” räägib “Virgese” aretanud Ingrid Bender.

“Virges” on sellest kevadest müügil hästi varustatud seemnepoodides, kindlasti saab hankida seemet peagi toimuvalt maamessilt. Kes soovib aga võimalikult pikal perioodil värske hernega maiustada, sel soovitab Ingrid Bender külvata mitut sorti – nii hilist kui varast.

Aretajate suguvõsa

Üks Eesti tuntumaid sordiaretajaid on Julius Aamisepp. Ta on aretanud 43 kartulisorti, 20 hernesorti, 14 õunasorti ning põldoa-, söödapeedi-, söödanaeri-, sibula-, karusmarja-, punase sõstra, pirni- ja ploomisorte.

Tema kõige tuntum sort on kartul “Jõgeva kollane”. Aamisepp kogus Jõgevale ühe suurima kartulikollektsiooni maailmas (1500 sorti koos teisenditega, kokku umbes 3000 säilikut).

Aamisepa tütar Valve õppis isa kõrval tööd, alustas teadustöötajana sõja ajal ja töötas 50 aastat köögiviljadega. Tänini palju kasvatatava herne “Aamisepp” aretasid isa ja tütar koos.

Heino Kiik on kirjutanud Aamisepast toreda raamatu “Dr Julius Aami­sepa teaduslikust pärandist”.