Heino Kallaste nimi mälestuskivil kiskus lahti vanad haavad

Vinni näidissovhoostehnikumile ja selle kauaaegsele juhile Heino Kallastele mälestuskivi avamine Vinnis algas päikesepaiste ja rongkäiguga. Paraku sekkus aga küsitavusi tekitanud üritusse loodus ja endise Viru kolhoosi esimehe Toomas Vareki sõnavõtu ajal hakkas taevalaotusest vihma kallama, mis sundis inimesed spordihoones varju otsima. Tugev tuul aga võttis mälestuskivi avamise kõige pidulikuma poole enda kanda. Pärast spordihoones peetud kõnesid korraldati pidulik avamine uuesti. Tuulest viidud ja tagasi pandud katte võtsid ära Heino Kallaste tütar Marika Kotkas ja endise Vinni ühismajandi aseesimees Enno Mähar. Foto: Toomas Herm

“Ma ei taha, et mu tädipoja mõrtsukale ausammas püstitatakse!” Niimoodi algas telefonikõne, millest järgnev lugu alguse sai.

Vinni sovhoos oli üks eesrindlikemaid Nõukogude Liidus. Asjad olid nii hästi korraldatud, et sealseid tegemisi tuldi vaatama kaugemaltki. Vanemad inimesed, kes seal noorena ametis olid, meenutavad sovhoosiaega sooja sõnaga. Palgad olid kõrgemad kui mujal, kord oli majas. Selle sovhoosi rajamise au kuulub eelkõige Heino Kallastele, kelle nimi raiuti Vinni näidissovhoosile püstitatud mälestuskivisse, mis asub Vinni spordihoone ees.

Eeskujuliku sovhoosi ja legendaarse majandijuhi auks otsustati püstitada mälestuskivi ettevõtja Märt Otsa eestvedamisel. Kivi avati pidulikult üle­eelmisel pühapäeval.

Mälestusmärgi püstitamise puhul on inimestel vastakad arvamused, kuna osa rahvast kahtlustab Kallastet noormehe mõrvas, mis toimus 45 aastat tagasi. Toona 21aastane Leo olevat ühes Vinni laohoones lõket teinud ja sovhoosi mehed, sealhulgas Kallaste, läinud asja kontrollima. Ametliku versiooni järgi tulistas kohalik katlakütja noormeest selga ja too jooksis verest tühjaks.

Surnud mehe sugulased ja kohalikud räägivad teistsugust juttu. “See ei ole tõsi. Kõik teavad, et tulistajaks oli Heino Kallaste,” ütles hukkunu nõbu, 70aastane vanaproua.

“See ei toimunud laohoones. Leo ootas bussi ja tegi bussijaama juures väikese lõkke. Heino Kallaste tulistas teda selga. Pärast käis meestega laohoone seinu leeklambiga kõrvetamas, et näidata, nagu oleks poiss seal lõket teinud,” jätkas hukkunu sugulane. “Süüdi lavastasid nad katlakütja. Ta sai selle eest kõigi mugavustega korteri [süüdimõistetu tütre sõnul ei leia see versioon kinnitust, toim.], ja ega ta pikalt kinni istunud, aasta-paari pärast oli väljas,” rääkis ta ning meenutas, kuidas kohtuistungit kuulama tulnud inimesed olid ebaõiglase otsuse tõttu nii raevus, et istung viidi kohtumajast üle klubisse.

“Rahvas tahtis kohtumaja seinu lammutama hakata,” ütles proua. “Poisil polnud veel peretki, pidi abielluma. Tüdruk nuttis ta haual. Kui ma lehest lugesin, et talle tahetakse ausammas püsti panna, siis ma lihtsalt ei uskunud seda! Kuidas on võimalik, et mõrtsukale püstitatakse Eesti vabariigis ausammas, pangu siis kohe Stalinile ka,” kõneles hukkunu nõbu nördinult.

Ka hukkunud Leo vend Villu Nurmoja oli uudist kuuldes hämmingus. “Olin väga üllatunud, et sellisele inimesele ausammas pannakse. Elusid olevat tal hinge peal teisigi,” rääkis Villu Nurmoja ning viitas Virumaa Teatajas ilmunud Anti Poolametsa arvamusartiklile “Kas ajaloomälu on tönts?”.

Arvamusloos kirjeldas ajaloolane Anti Poolamets Heino Kallaste eluloo kohta tehtud uurimistöö tulemusi, millest selgus, et Vinni sovhoosi direktori minevik tekitab palju küsimusi. Lisaks mõrvajuhtumile võivat teda seostada ka nõukogude ajal toimunud küüditamiste ja hävituspataljoni tegevusega. Poolametsa sõnul oli ta väga üllatunud, kui kuulis, et sellisele mehele tahetakse 21. sajandil mälestusmärk püstitada.

“Mõistan, et kohalike jaoks võis ta häid asju teha, aga antud kontekstis oleks see sama kui püstitada mälestusmärk Stalinile põhjendusega, et ta soosis mingeid inimgruppe,” avaldas ajaloolane arvamust.

Üks Vinni kauaaegne elanik, kes ei soovi oma nime avaldada, ütles, et temal Kallastega kokkupuudet pole olnud, nii et ta suhtub mälestuskivi püstitamisesse neutraalselt. “Aga need asjad, mis arhiividest välja tulid ... No tekib küsimus, et kas ikka oleks vaja olnud,” rääkis naine. “Aga nii ta on, et igal asjal on kaks poolt. Need inimesed, kes Vinni sovhoosi kuulusid, suhtuvad Kallastesse pooldavalt. Need, kellel kontakti pole olnud, on pigem vastu.”

Vilde kolhoosis töötanud Ilme Post rääkis, et mälestuskiviga seonduvat tuleks vaadata selles kontekstis, kuidas mõte sündis: mälestuskivi on auavaldus kõigile Vinni sovhoosis töötanud inimestele, märk nende elutööle.

“Ja neid on ju läbi aegade palju. Pigem mõelda siin kivi juures vana tammepuu all, et millised ajad on tulnud põllumeestel üle elada. Tänapäeval vaatame põllul suuri kombaine, mis on kui hiiglased, aga viiekümnendate aastate algul korjati põldudelt viljapäid. Rehepeks saadi valmiks vaevalt jõuluks. Väetist külvati hobuvankrilt, põlle seest. Ja selle raske tööga hoiti Eestimaa alles,” ­kõneles Post. Tema hinnangul tuleks selle mälestusmärgi püstitamise taga näha hoopis inimeste elutööd – nii muutuksime ehk leplikumaks ja tunnistaksime, et sovhoosi tuli kellelgi ka juhtida.

Mälestuskivi püstitamise üks initsiaatoreid Märt Ots, kes töötas omal ajal Vinni sohvoosis juhtival kohal, mingisugust konflikti ei näe. “Pole vaja teravusi,” ütles ta telefonivestluses.

Märt Otsa hinnangul on Heino Kallaste Vinni sovhoosi ja rahva silmis eriliste teenetega inimene, ta viis riigimajandi kõrgele tasemele ning võimaldas inimestele palju kõrgemat palka, kui maksti paljudes teistes sovhoosides.

Küsimusele, kuidas ta suhtub sellesse, et paljud inimesed pole mälestusmärgi püstitamisega rahul ja meenutavad seda vana traagilist lugu, vastas Märt Ots, et las räägivad.

“Tõestagu kasvõi üks asi ära! Oli kohus, kus otsustati selgelt, et Kallaste ei lasknud,” ütles Märt Ots häiritult. “Miks ei uurita tagapõhja? Vinni ladudes olid süütamised. Sellepärast mindigi vaatama, et olid järjekordsed süütamised. Jah, Kallaste oli seal juures, kui see juhtus, aga tema ei lasknud!”