Nädalavahetusel korraldasid noortalunikud ühes Tartu kaubamajas meeldejääva aktsiooni: läksid seltskonnaga piimaletti, ladusid korvid odavat kilepiima täis, küsisid müüjailt, ega need kuskil veel mõnda odavat piimapakki ei peida, maksid ära, lahkusid poest ja annetasid suure piimakoguse siis kohe toidupangale.
Juhtkiri: piim vajab head reklaami
7. september 2016, 07:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aktsiooni eesmärk oli rahvale näidata, kui madal on piimahind. Et see pole aus, pole õiglane: tootjale makstavast hinnast ei piisa farmerile ei loomade ega oma pere ülalpidamiseks. Kuid mida saab teha Eesti tarbija? Ta on hinnatundlik ning talle peab jääma võimalus toidukraam inimliku hinnaga kätte saada. Ja praegu ta saab: kaubahallides ringi kõndides jääb silma, kuidas suured juustutükid ostukorvi rändavad. Ka valik on paremaks läinud.
Tasapisi tekib ka ostjate liik, kellele on oluline toote päritolu, kvaliteet, kes tahavad, et toidukaup oleks kodumaine, puhas, et selle tarneahel oleks võimalikult lühike, ja kellel ei ole midagi selle vastu, et näiteks ausat piima ostes tootjat toetada.
Võibolla on see lihtsalt juhuslik nähtus, aga koos põllumajanduse kriisiga on tootjad ise hakanud kauplusi avama.
Kui mööda maakonda sõita, tabab silm tee äärde jäävaid külapoekesi, kust saab värsket piima, liha. Üks noor ema rääkis, kuidas tema käib otse tootja juurest piima toomas. Selleks et too farmer oma kodust piima müüa saaks, peab ta aga korda ajama tonnide viisi pabereid.
Kui see ei pärsi ettevõtlust, siis mis veel pärsib? Kui piimaliiter maksab poes vaat et 36 senti, kokakoola samal ajal aga 80 senti, siis võiks vähemalt võimaldada tootjal inimlikumalt avatud turul konkureerida. Väiksema bürokraatiaga.
Mis puutub hinda, siis muidugi võib teha nii nagu eelmise riigikorra ajal ja kehtestada piimale miinimumhinna. Mõned riigid on seda teed läinudki. Kuid siis tekib sama küsimus sealiha, riiete puhul ... kuskil on alati kriis. Kuna ostlemine on võimete ja südametunnistuse küsimus, peaks ehk hinnatõusuga ähvardamise asemel minema positiivse retoorika teed ning kõnelema sellest, kui hea on naabri vissi piim ja kui tore see, et farmerist naaber aitab lumetormi ajal teeotsa lahti lükata.