Poolsurnud soid ootab ees põhjalik remont

Jüri-Ott Salm uurib, kuidas on Tartumaal asuva Soosaare soo tervis. Seal algasid taastamistööd esimesena. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Kuigi Eesti on soostumuselt Soome järel maailmas teisel kohal, on  looduseinimesed veendunud, et meie sood on kehvas seisus ja vajavad ravi ning taastamist.

Eestis moodustavad turbaalad koguni 22% maismaast, kuid vaid veidi enam kui veerand sellest on “elavaid” soid, ülejäänu on kuivendatud. Eestimaa Looduse Fondi (ELF) projektijuht Jüri-Ott Salm rääkis, et kui 1950. aastal oli Eestis 642 200 hektarit soid, siis 2010. aastal 233 500 hektarit.

Nüüd ongi ELF eurorahade ja keskkonnainvesteeringute keskuse toel võtnud ette projekti kuue sooala taastamiseks. “Üks põhjus, miks soid taastada, on näiteks kliimamuutus,” sõnas Salm.

Ta rääkis, et soode kuivendamine viib turba lagunemiseni ja selle tagajärjel tekib atmos­fääri suur kogus süsinikdioksiidi.

Soode taastamise projekti on võetud looduskaitsealadel asuvad sood ning enamik neist on Virumaal. Kõige ulatuslikumalt võetakse tööd ette Sirtsi looduskaitsealal, kus on kavas sulgeda 90 kilomeetrit kraave. Tudusoo kaitsealal pannakse Järvesoo ja Luusaare soos kinni 65 km kraave, Lahemaal Laukasoos 38 km.

Ülejäänud kohtades – Ida-Virumaal Agusalu looduskaitselal, Tartu lähedal Soosaare soos ning Ohepalu looduskaitsealal – tehakse töid pisut vähem.

Sirtsi looduskaitsealal võetakse ette kunagine Palasi turbaväli, kus hüdroloog Marko Kohvi sõnul alustati turba võtmist 1970. aastate alguses. “Majandid võtsid sealt turvast loomadele allapanuks ja nõukogude korra kokkukukkumise eel jäeti turbaväli maha,” lausus Kohv.

Kuigi möödunud on juba ligi 30 aastat, ei ole Palasi turbaväljale kasvanud praktiliselt mingit taimestikku. “Kui hüdroloogia saab korda, toimub ala taastaimestumine päris kiiresti,” kõneles Marko Kohv.

Soome kogemused näitavad, et 70 aastat musta maana seisnud kuivendatud sooalast oli kolm aastat pärast veerežiimi taastamist enam kui kolmveerand taimestikuga kaetud. “Nii et kui vesi õnnestub üles saada, tulevad tulemused kiiresti,” lubas Kohv.

Palasil on kavas sulgeda Sirtsi soo ja turbavälja vahelised kraavid ning ehitada 226 turbapaisu. “Turbavälja piirikraavi, mis on ühtlasi looduskaitseala piiriks, me sulgeda ei saa, sest see mõjutaks oluliselt kõrvalkinnistute veerežiimi,” lisas Kohv.

Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) looduskaitsespetsialist Leevi Krumm rääkis, et ainult veerežiimi taastamisest siiski ei piisa ning vaja on ka puid maha võtta. “Tihti on kasvanud puistud, mis ei ole sookooslusele iseloomulikud, teisalt võtavad aga puud pinnasest palju vett ära,” selgitas ta.

Krumm rõhutas, et raie peab aitama kaasa veerežiimi ja sootaimestiku taastumisele ning nii on mõnes kohas vaja viia läbi lageraie, teisal piisab puistu harvendamisest.

Palasil tehakse lageraiet kolmel alal kokku 12,3 hektari ulatuses, lisaks ligi nelja hektari suurusel alal kasevõsa lageraiet koos kändude väljafreesimisega. Samuti likvideeritakse kraavinõlvadel kasvavad puud.

“Katsumuseks on see puit sealt välja toimetada – puidutulu RMK sellest kindlasti ei saa, pigem peab raiele peale maksma, aga me ei saa seda sinna jätta, sest siis ei teki kohe kindlasti sookooslust,” kõneles Krumm.

Jüri-Ott Salm märkis, et soode taastamistööde oluline osa on ka arheoloogilised ja liigiuuringud ning hilisem seire. Palasi turbavälja taastamine on aga omamoodi pilootprojekt, mille käigus üritatakse välja selgitada kõige kuluefektiivsem moodus turbasammalde külviks, sest Marko Kohvi sõnul on just see taastamistööde kõige kallim osa.

Palasil hakatakse puid maha võtma sel talvel ning suvel on kavas turbapaisude ehitus, seejärel turbasammalde külv ja kraavide sulgemine. Palasi turbavälja taastamine maksab kuni 85 000 eurot, kogu soode taastamise projekti maksumus on aga enam kui 2,8 miljonit eurot, millest ligi kolmveerand tuleb Euroopa Komisjonilt. Suur hulk töid tehakse ära ELFi korraldatavatel talgupäevadel.

Marko Kohv lausus, et viimase 50 aastaga on teaduspõhine arusaam sellest, mida sood loodusele pakuvad, väga palju muutunud. Seetõttu ongi hakatud üle maailma soid taastama.

“Meil on see veel suhteliselt odav tegevus, sest meie sood on võrreldes Saksamaa või ­Suurbritanniaga, kus sama asjaga tegeldakse, päris heas seisus,” kommenteeris Kohv tööde maksumust.