Marko Pomerants: ma ei teeskle, ma olengi selline

Marko Pomerants. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Tamsalu kandist pärit Marko Pomerants, kes alustas oma karjääri 1989. aastal kohaliku keskkonnakaitsjana, on ainsana Eestis istunud nüüdseks kolmel ministritoolil nelja peaministri kabinetis.

Äsja metsasõprade pahameele alla sattunud Marko Pomerants oli sotsiaalminister Juhan Partsi valitsuses aastatel 2003–2005, edasi siseminister Andrus Ansipi valitsuses aastatel 2009–2011 ning keskkonnaminister Taavi Rõivase 2014. aasta märtsis alustanud valitsuses. Nüüd jätkab ta keskkonnaministrina Jüri Ratase kabinetis.

Kuidas see algas?

Kui sain 2003. aastal isikumandaadiga riigikogusse, siis liikusin kohe sotsiaalministriks. Oli hulk inimesi, kes soovis seda kohta, kuid keda Juhan ei soovinud.

Minu praegune autojuht Jaan viskab nalja, et ta on vedanud sularaha, sitta ja ministreid. Ära küsi, mis neil vahet on. Kindlasti midagi on.

Nii see algas, kuni 2005. aastani, mil jäime vaiba servale opositsiooni. Seepärast ma oskan tunda seda tunnet, mida Taavi Rõivas nüüd tundis.

Järgmine vahetus tuli 2009. aastal, mil sotsid visati valitsusest välja ja teist sai siseminister.

Sellega oli selline huvitav asi, et see ministrivahetus toimus meil Jüri Pihliga Jõelähtme tanklas. Pihl oli majast lahkunud ja sotside esimehena Rakverre tulemas. Mina olin Rakverest Tallinna minemas. Ja Jõelähtme tanklas saime kokku. Pihlil olid kohvid ostetud, kooki ka natuke ja siis rääkisime sellest, mis tal seal maha jäi.

Ta ütles, et oli teinud just kollektiivleppe politseinike ja päästjate palga tõstmiseks. Ainult üks halb asi oli – vahepeal oli tulnud masu. Kurvastuseks peab ütlema, et esimese asjana tuli mul hakata hoopis palgataset maha rääkima, sest raha polnud riigikassasse piisavalt laekunud.

Kõige huvitavamaks pean aga oma karjääris hoopis peale seda kolme aastat aega parlamendi õiguskomisjoni esimehena. Minu puhul on tegemist ikkagi geoloogiga, seda küll, et elukogenud geoloogiga, aga see amet tähendas seda, et tuli tegeleda puhtalt juuraga. Mul tekkis uus seltskond tuttavaid teisest maailmast – prokurörid, advokaadid, kohtunikud.

Ja pärast eelmisi riigikogu valimisi jõudsin tagasi juurte juurde, kui Urmas Reinsalu tegi ettepaneku hakata keskkonnaministriks. On loogiline, et jätkan ka pärast valitsuse vahetust.

See polnud küll vist viimase hetkeni kindel, IRL arutas asja ikka jupp aega kauem kui partnerid.

Igasuguseid spinne tehakse. Ma toon näite. Kui sain siseministriks, siis hommikul paisati eetris igasuguseid nimesid välja. Minu nimi käis ka läbi. Ütlesin naisele, et ära pabista, see pole mulle. Oli suvi, läksin siis tööle, jalas khakivärvi püksid ja seljas lühikeste varrukatega särk, ning lõunaajal selgus, et erakond ongi mu siseministriks esitanud. Fraktsiooni ukse taga ootas mustas ülikonnas Andrus Ansip koos samuti mustas ülikonnas Jürgen Ligiga, kellest sai kaitseminister. Sealt oli vaja minna Kadriorgu presidendilt allkirja saama, ja nii ma läksingi suvepükste ja lühikeste varrukatega särgiga.

Aga nüüd. Kuulda oli, et Marko Mihkelson tahtis kangesti ministriks. Ja teie asemel pidi keskkonnaministriks saama Sven Sester. Paljudele oli see üllatus, et ikkagi teie saite. Aga teile endale?

Ei, miks ta üllatus oli?! Ma räägin, et on olemas teatud spinnid. Mis ei tähenda, et inimeste vahel poleks olnud mingit diskussiooni. Tekkis ju üks portfell vanadele juurde. Minu arvates on meil õnnestunud koosseis, mis ei tähenda, et mõne teise variandi puhul oleks vähem õnnestunud. Nii et IRL-i ministrite pärast ei pea keegi murestema.

Tänu sellele spinnile, nagu te väljendasite, säilitas ka populaarne virulane Einar Vallbaum riigikogus oma koha.

Mina olen seda kirjeldanud nii, et minu abikaasa säilitas ministriproua koha. See on ikka kõige tähtsam, alles siis tuleb Einar.

Aga virulastele on see variant igal juhul hea. On ju Einar igati aktiivne ja tubli saadik. Ma loen Eestis kahte ajalehte: üks on Virumaa Teataja, teine Eesti Ekspress. Ja näen, et Virumaa Teatajas on ta usin kirjutaja ning sotsiaalmeediast paistab, et ta tuiskab ringi küll Laekvere jahimeeste, küll Rakke naiste juures.

Ja ta ongi tegelikult päriseluga seotud. Umbes nagu Donalt Trump, mastaap küll teine, aga selline self-made-man.

Uus täht on meil muidugi Toomas Väinaste, kes, nagu ta ise ütleb, tegi raske südamega tähtsa otsuse, aga kindlasti veab kenasti välja.

Samas tundub viimaseid uudiseid lugedes, et riigikogus on nii igav, et hakka või jooma.

Oleneb olukorrast, millises komisjonis olla või millises rollis. Mul igav ei olnud. Näiteks mina pidin oma komisjonis kõvasti vaeva nägema, sest vasakul käel istus Igor Gräzin, kes ühel hetkel tsiteeris Rooma õigust, teisel Moskva riigiduuma materjale. Aga ma kasvõi guugeldasin, et saada nende tarkadega hakkama, et hoida asjad joonel.

Kas tõesti igaühest võib saada minister?

Kui me läheme 1990. aastatesse tagasi, siis toodi ministriteks spetsialiste väljastpoolt erakonda.

Praegu ju ka.

Praegusaegne näide Marina Kaljurand on nii ja naa. Aga ma tahan öelda, et täna liigutakse selle poole, et eelduseks on riigikogu mandaat. See teeb ringi kohe kitsamaks.

Räägime Martin Repinskist.

Siis peab mõtlema, kas minevikus on asju, mida hakatakse kohe välja tooma. Alati on olemas inimesed, kes su minevikku meelde tuletavad.

Martin Repinksi on näide sellest, et igaüks ikka ei sobi ministriks. Ta muidugi võttis endale jube suure hulga nõunikke, et paremini hakkama saada.

Kunagi ma kirjutan sellest raamatu “Minu ministeeriumid”, kus saan rollid lahti kirjutada. Oled sina, on poliitilised nõunikud, kes lahkuvad koos  sinuga, ja on autojuht, kes on tähtsaim inimene sinu ministrielus. Ülejäänud on ametnikud. Selge on see, et nõunikke on vaja, neil on sisuline roll.

Kas autojuht on kõige tähtsam?

Tõsi on see, et tema teab kõige rohkem. Nad on tavaliselt profid, kes on selles ametis olnud aastaid. Minu praegune autojuht Jaan viskab nalja, et ta on vedanud sularaha, sitta ja ministreid. Ära küsi, mis neil vahet on. Kindlasti midagi on.

Ja tõsi on see, et midagi tema käest välja ei lähe – see on ainuke võimalus seda ametit pidada.

Fakt veel see, et kõik inimesed, kes on Eestis olnud sotsiaalministrid, võiksid olla ka ükskõik mis teised ministrid. Praegu on sellel kohal, kus mina üksi olin, hoopis kaks inimest. Põhilised tööülesanded rubriigis minister on hästi sarnased. Erinev on vaid temaatika, millega tegeled.

Siseministriks oleku aeg oli kindlasti kõige probleemirohkem. Lisaks palkade kärpimisele ja koondamistele meenub lumetorm ja Padaorg.

Igas ametis võib olla kriisikohti. Sinust sõltuvalt või mitte. Objektiivne olukord oli see, et riigikassas polnud raha. Siis me tegime kombot, et natuke koondasime kontorirahvast ja natuke kärpisime palkasid. Käisin ka kõikides ametites töövarjuks: olin öösel Kohtla-Järvel patrullis ja Lillekülas päästedepoos valves.

Padaoru puhul tuleb öelda seda, millest inimesed alati väga hästi aru ei saa: päästjad töötavad täpselt samades ilmastikutingimustes nagu kõik teised. Kui sa ei näe mitte muhvigi, nagu öeldakse ühes naljasaates, siis ei näe ka päästja mitte muhvigi.

Mõni mäletab teid ka kuulsa luuletajana. Kui palju need pomeriimid teid veel saadavad?

See on õudne. Mu elu üks helgemaid hetki oli see, kui Merit Kopli teatas mulle Postimehe arvamusliidrite lõunal, et enam nad mu pomeriime ei vaja, et nüüd on neil uued autorid. Mind absoluutselt ei huvita, et keegi ütleks – näe, see on see hea luuletaja. Mul oleks heameel, kui öeldaks, et näe, see on see hea minister.

Kas häbenete seda perioodi?

Ei häbene üldse, aga see sai õigel ajal otsa. Kui keegi praegu pöördub minu poole, et tahab pomeriime saada, siis suunan ta Contra juurde, sest tema peab luuletamisega oma peret toitma. Mulle maksab palga maksumaksja.

Lubage siinkohal meenutada seda Rakvere Raipe kalendrit, kus ainsa ennustusena läks täppi see, et Marko Pomerants avaldab ühel novembrikuu päeval luulekogu “Küll ma olen kõvamees”. Tegin seda küll virtuaalselt ja pealkirja all “Olen mina ikka t@itsamees”.

Tundub, et olete kõigiga sõbramees. See aitab?

Soovitan kõigile – kõikidesse tuleb suhtuda inimlikult. Poliitikas vaheldub olukord väga sageli: sina lähed trepist üles ja keegi tuleb, nina maas, alla ja vastupidi. See on vajalik.

Siis on raske iseendaks jääda.

Aga ma ei teeskle sõbralikkust, ma olengi selline. Ma ei pea selleks pingutama. Näiteks Martin Helme ei saa sult ju infotunnis küsida mingit koledat küsimust, kui sa oled temaga neli päeva metsas olnud.

Veel enne valitsuse vahetust kutsus kultuuriminister Indrek Saar teid tagasi sihtasutuse Virumaa Muuseumid nõukogu esimehe kohalt. Mis värk sellega õieti oli?

Sellega oli see, et Indrek Saar läks suures tuhinas ise ka hoogu. Aga las ta olla, olen seda teinud 14 aastat. Virumaa Muuseumid on kindlasti väärikas kaubamärk, igapäevatöö on seal ära teinud Ants Leemets, kellega meil on selline vahva suhe, et tema oli hakatuseks minu ülemus maavanemana ja nüüd olin mina tema ülemus Virumaa Muuseumide nõukogu esimehena.

Mingit solvumist ei ole?

Ei-ei, Indrek mulle õhtul helistas ka.

Mida arvate endise maavanemana maavalitsuste tulevikust?

Ma arvan, et maavalitsused kaovad ja me näeme seda, kuigi ma ei oska öelda kuupäeva. Ja ma arvan, et need tuumikülesanded jaotatakse ära, näiteks perekonnatoimingud, maa-asjad.

Teil oli seal ministeeriumis ülevõtmisel suurem pidu, nagu lugeda sai. Nüüd pühad tulevad, kus siis mölluks läheb?

Üleandmise suurema peo kohta, kus sai siidrit ja võileibu, ütlen ma niimoodi, et loodan, et mitte ükski minister ei saabunud majja, ilma et talle oleks pakutud siidrit ja võileibu. Ja ma eeldan, et nii see ka ei olnud.

Minu jõulud on aga klassika: Roosiküla, minu naise vanemate kodu Põlvamaal, Moonaküla Rakvere küljes ja tulevases Tapa vallas Kursi küla, kus on mu sünnikodu.

Viimasena, aga mitte tähtsusetuna – mis on praegu töölaual?

Kõikide ministrite väljakutse on see, et tuleb Euroopa Liidu eesistumine, keskkonnaministritel on protsess üleilmne, lisaks Euroopa Liidu formaadile on ÜRO asjad, mistõttu pean käima maailma eri paikades ühiseid asju ajamas.

Kodumaistest teemadest oli selle nädala kirepunkt seotud metsaseadusega. On saabunud selline huvitav aeg, et Eesti kultuuritegelased on hakanud kirju kirjutama ja marsse korraldama. Nüüd on inimesed kogunenud ka metsaseaduse muudatuste vastu. Ma ei tea, kui palju nad ise seda protsessi juhivad. Aga kõik need seadused on metsamajandamise mõistlikkuse huvides ja loomulikult ei taha keskkonnaministeerium kogu Eesti metsa lihtsalt maha raiuda.

Mihkel Raud kirjutab oma uues raamatus leheküljel 304, et kui avalikule pöördumisele on alla kirjutanud Arvo Pärt ja Märt Avandi, siis on järelikult tõsine asi. Need nimed on ainult näited. Aga minu üleskutse on neile 5000 allakirjutanule, et kohtume kevadel kusagil langi serval ja saadame metsa istutades ilusaid asju korda.