Väike-Maarja Maakutsekoolil nr. 27 sööklat pole, õpilasi teenindab asula söökla. Selles on avar saal. Kolm korda päevas on see kindlasti kutsekooli nooruse käsutuses, arvate teie. Eksite! Mina arvasin niisamuti, aga oma silmaga nähtu 7. veebruari lõunal kummutas selle.
Sünged mõtted kutsekooli söögisaalis
/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
12. veebruar 2017, 17:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kutsekooli “söögisaaliks” on tilluke ruum, kuhu mahub korraga pikkade laudade äärde pisut üle 20 inimese, s. t. üks õppegrupp. Kuidas söödi sel lõunal teist toitu, oli mulle mõistatus. Nimelt oli selleks kindlasti vaja nuge, viimaseid aga polnud piisavalt. Mulle selgitati lahkelt, et nugade puudusega ollakse harjunud, lusikas olevat asendaja. Ja tillukesed kahvlid – need sobivad kasutamiseks koolieelikutele. Laudu kahe grupi einetamise vaheajal ei puhastatud. Vaatasin ja mõtlesin, et noormehed peaksid küll elustama talvise paljapäi käimise moe, siis poleks sööklas mütsiga mingit muret. Praegu on ainus võimalus asetada müts lauale, mujal pole selleks kohta.
Nähtust läks meeleolu süngeks. Noored on tulnud kutsekooli poolteiseks-kaheks aastaks. Pole sugugi tähtsusetu, missugustes tingimustes nad selle aja jooksul einetavad. Söökla personal ei tahagi aga nähtavasti asja kutsekooli õpilaste kasuks korraldada.
Kirjutas “Punase Tähe” mittekoosseisuline korrespondent J. Maripuu.