Urmas Lennuk jagab lastega tõde ja õigust

Inna Grünfeldt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ugala väikeses saalis esietendub neljapäeval Urmas Lennuki dramatiseering ja lavastus “Vai-vai, vaene Vargamäe” – A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus”. Seekord lastetükina.
Ugala väikeses saalis esietendub neljapäeval Urmas Lennuki dramatiseering ja lavastus “Vai-vai, vaene Vargamäe” – A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus”. Seekord lastetükina. Foto: Liis Treimann/Postimees

Ugala väikeses saalis esietendub neljapäeval Urmas Lennuki dramatiseering ja lavastus “Vai-vai, vaene Vargamäe” – A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus”. Seekord lastetükina.

Olete käinud “Tõe ja õiguse” läbi mitut rada pidi Vargamäe kuningriigist Vargamäe voonakeseni, vaadelnud elu Vargamäe varjus, vabariigis ja mitmes muus paigas. Miks võtsite seekord ette rääkida “Tõest ja õigusest” lastega?

Seekord on eesmärk teha võimalikult napilt ja lihtsalt selgeks, kes need tegelased olid ja mis nendega seal Vargamäel ikkagi juhtus. Ja miks meie ise – nii laste kui ka täiskasvanutena – võiksime targemad olla.

Mida vanemaks saan, seda rohkem hakkan laste pärast muretsema. Ma kardan natuke nende pärast. Mis neist saab, kui väga suur osa nende elust taandub kuskile meelelahutusse? Kui võtta lastelt ära võimalus mõelda ja analüüsida, siis miks nad peaks üldse kunagi täiskasvanutena hakkama vaatama “Plekktrummi”, lugema Hesset või väärtustama klassikalist maalikunsti?

Mis lugu “Vai-vai, vaene Vargamäe jutustab?

Lühidalt kokku võttes on see lugu mehest, kes ei julgenud olulisel hetkel kallistada neid, kes talle kallid olid. Aga – iga laps teab, ka kõige väiksemgi, et meie elupäevadel pole mingit mõtet, kui puudub armastus. Kallistage ja laske end kallistada. Siis ei lähe ilm hukka.

Mäletan, et minu kooliajal algas tutvus Tammsaare ja “Tõe ja õigusega” umbes viiendas klassis, kus õpikus oli katkend vareste ja kullide teemalisest vaidlusest Indreku ja noore Andrese vahel. See mõjus kuidagi rusuvalt. Kui tähtsaks peate seda esmamuljet – võib ju “Vai-vai, vaene Vargamäe” saada nii mõnelegi lapsele esimeseks kohtumiseks Tammsaarega? Milline oli teie esimene kokkupuude Tammsaare loominguga või mälestus ja emotsioon “Tõest ja õigusest”?

Ega ma esimest kokkupuudet “Tõe ja õigusega” enam ei mäleta küll. Ma arvan, et need olid mingid graafilised pildid süngest ja rusuvast Vargamäest. Igal juhul midagi masendavat.

Selles suhtes on meie “Vai-vai, vaene Vargamäe” nüüd küll kenasti värvidega varustatud. Sellele on kõvasti kaasa aidanud ka Rakvere oma tüdruk Laura Maria Mäits. Rakverlastest mängib loos kaasa veel Ringo Ramul nii Jussi, lehma kui ka Andrese poja noore Andresena.

Kuidas kujunes nõnda, et Tammsaarel – eriti “Tõel ja õigusel” – on nii oluline koht teie elus ja loometöös?

Ma ei ütleks, et tal oleks nüüd nii väga oluline koht minu elus. Minu lapsel ja kaasal on kindlasti suurem koht. Aga Tammsaare puhul on see ikkagi kaunis juhuslikult ja kõrvalt kujunenud, et ma temaga aeg-ajalt tegelen. Ma ei tea, miks, aga liiga sageli, kui kellelgi tuleb temaga mingi mõte, küsitakse, kas mind ei huvita. Kuidas sa ütled, et ei huvita. Natuke ju huvitab ja juba on sellega alati näpp antud. Aga Eestis on veel palju teisigi kirjanikke, keda tahaks natuke rohkem uurida.

Olete lähenenud Tammsaare tekstidele üsnagi loovalt – näidanud teemasid ja inimesi ootamatust aspektist, valgustanud välja märkamata jäänud tahke. Mõndagi sellest, mis lavastustes jutuks, teose kaante vahelt ikka päriselt ei leia, näiteks kõnelevat koera Pollot. Kuidas õnnestub toimetada klassiku mõtteruumis niimoodi, et teie loodud teatritekstid ja lavastused on hoolimata nende fantaasiarikkast provokatiivsusest üdini tammsaarelikud ja säilitavad algteoste põhiheli?

Ma ise mõtlen rohkem niimoodi, et ma jutustan oma tekstides ja lavastustes Tammsaaret ümber. Ma püüan seda teha tänasele inimesele huvitavalt. Püüan lihtsalt selle sünge taaga sealt maha koorida ja vaadata selle alla. Ja võibolla ka teinekord natuke provotseerida, et vaatajal tekiks vajadus haarata raamatu järele kasvõi mõttega, et nii see küll ei olnud.

Mida ja millal lavastate Rakvere teatris?

Rakveres hakkame kevadel kirjandusloost põgenevate naistega mässama. Need naised on Oskar Lutsu Teele, Prillopi Mari Eduard Vilde “Mäeküla piimamehest” ja loomulikult ka A. H. Tammsaare Tiina.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles