Linnas on palju inimesi, kes on kultuuriliselt aktiivsed, ja neil ei ole igav. Ja alati, kui on igav, on olnud võimalus midagi teha. Häid ideid ja konstruktiivseid mõtteid võib igal ajal meiega jagada. Need, kes tahaks kaasa lüüa, on alati meile suureks rõõmuks. Pigem puutume kokku inimestega, kes küll tahaks kaasa lüüa, aga oma tegevuste kõrvalt enam ei jõua.
Meil on toredaid kollektiive ja tegusaid eraettevõtjaid, näiteks MTÜ KaRakTer ning Buena Vista Sofa Club, mis mõlemad on viimasel aastal väga tublilt tegutsenud, ja nagu kuulda, pole ka nende eestvedajate unistused lõppenud, vaid kasvavad ja arenevad ajas.
Ma ei põhjenda oma tööd ega ehi end eraettevõtjate sulgedega, mul on pigem hea meel, et ka minul endal kui kultuuritarbijal on kusagil käia. Klassika, jazz, rock, folk, koorilaul … Ole aga kärme ja võta osa. Rakvere kultuurikeskus üksi ei saa kindlasti kogu aasta jooksul pakkuda kõikides muusikastiilides ja kultuurivaldkondades tihedat ürituste graafikut, aga see polegi selle asutuse põhieesmärk. Vähemalt praegu mitte. Jah, linnas on puudu alternatiivsetest uutest üritustest, aga kes ütles, et neid ei tule? Nagu eelmisel sügisel ütles loomekonverentsil Pöffi esindaja: hea ürituse tegemiseks läheb kaks aastat. Meie nii suuri üritusi ei tee ja nii pikka planeerimisperioodi ega rahalist ressurssi pole ka võimalik lubada, aga meil tuleb õige varsti keskkonnanädal, mis on kasvanud nädalaks just koostöös aktiivsete kogukonnaliikmetega. Enamikku sõna võtnud kritiseerijaist pole ma üritustel näinud. Jah, möönan, ehk mõnele üksikule on ikka jõutud. Teate, ma tean väga suurt hulka Rakvere inimesi just seetõttu, et nad käivad üritustel ja tulevad ning avaldavad arvamust. Rakvere linn on nii väike, ja ikka tundub koostöö nii kauge.
Kas selliste mõtete pärast tembeldataksegi mind üleolevaks ja ülbuse kehastuseks? Kas valimiste tuhinas on kõik võtted lubatud ja pole tähtis, kas inimene, keda kividega loobitakse, üldse ongi valimistel konkurent, s.t kandideerija, või mitte? Minu ainus soov seda tööd tehes on olnud olukorda parandada. Olen teinud seda südamega, hingega, ja ma võin julgelt öelda, et mul pole midagi häbeneda! Selle üle, kuidas meie imeväike meeskond on meie ressursside piires töötanud, võib uhke olla. Aasta kasvamist ja muutumist ei ole olnud kerge, tõenäoliselt on enamikule rakverlastest meie igapäevategemised ja kontoris toimetamised teadmata. Teame, et meil on, kuhu kasvada, ja teeme selle nimel tööd edasi. Kes tahaks ka osa võtta, sellele on meie uksed avatud.