Tauno Toompuu : mis on kultuuri mõte ehk Kabanossi ja frankfurteri vahel

Tauno Toompuu Foto: Meelis Meilbaum

Rakverele on kultuur tähtis. Palju on neid, kes sel teemal sõna võtavad, tuntakse muret kultuuri tuleviku pärast. Kirjutatakse artikleid, kutsutakse kokku rahvakoosolekuid, peetakse nõupidamisi. Ilus. Üks, mis selles poleemikas on kaduma läinud, on oluline küsimus, mis üldse on kultuuri mõte.

Tundub, et peamiseks mõtteks peetakse meelelahutust. Kriitikud kurdavad, et Rakveres ei ole midagi teha. Tahaks peale rasket töönädalat kuhugi minna, aga peale teatri, kino ja veel mõne üksiku variandi nagu ei toimugi midagi. Igav on. Meelelahutus on kindlasti oluline. See on see tsirkus, mida targad soovitavad lisaks leivale veel rahvale pakkuda – siis on rahvas rahul. Küllap pole juhuslik, et meilgi on meelelahutuskultuuri (loe: tsirkuse) teema just valimis­aastal üles tõstetud.

Meelelahutusel on aga sama omadus kui rämpstoidul – sa sööd, justkui on toit, aga ikka jääb midagi puudu. Õige varsti tahaks juurde. Tänapäeval on võimalusi meelelahutuseks rohkem kui iialgi varem – nende leidmiseks ei ole vaja isegi kodunt lahkuda. Aga ikka tahaks midagi veel. Meelelahutus on kultuuri juures oluline. Ent kõneldes kultuurielu kujundamisest ja seda puudutavatest olulistest otsustest, ei tohiks sellega piirduda.

Kultuuri palju olulisem funktsioon on eluruumi kujundamine. Kaunite kunstide kaudu on inimene ikka ja uuesti mõtestanud teda ümbritsevat keskkonda. Nii on tema eluruum muutunud tähendusrikkamaks ja elu elamisväärsemaks. Selliselt on kultuur ilmselgelt osa inimese haridusest samavõrd kui näiteks loodusteadused. Brexit, Trump, lapiku maa ja libauudiste uskumine näitab, et inimesed ei oska enam maailma lugeda. Ei saada aru tekstidest, ei mõisteta sümbolite tähendust ega müütide tõde.

Küllap pole juhuslik, et meilgi on meelelahutuskultuuri teema just valimisaastal üles tõstetud. Meelelahutusel on aga sama omadus kui rämpstoidul - sa sööd, justkui on toit, aga ikka jääb midagi puudu.

Taoliselt mõistetud kultuurifunktsioonist lähtuvalt ei piirdu arutelu küsimusega, kas sündmusi on palju või vähe. Läbi kultuuriprisma tuleks vaadata elukeskkonda terviklikult, alates sellest, millised näevad välja meie prügikastid või tänavasildid, kuni selleni, kui palju on avalikus ruumis skulptuuri, tähendusega tekste ja milliseks on kujundatud meie pargid, kas oskame rääkida ja kuulata meie oma elude ja maailma lugusid, olgu need siis esitatud muusika, dramaturgia või koreograafia vahendeid kasutades.

Just sellest viimasest kultuurifunktsioonist lähtuvalt tuleks ka meie tulevast kontserdimaja silmas pidades jätkuvalt liikuda edasi Pauluse kiriku teemaga ja viia lõpuni projekt rajada Arvo Pärdi nimeline kultuurikeskus ja kontserdisaal just sinna. See paik on juba täna laetud tohutu jõuga. Alates sellest, et nimetatud majale 2009. aastal korraldatud arhitektuurikonkurss on jätkuvalt Eesti suurim (136 esitatud võistlustööd), lõpetades sellega, et lahendataks mitte ainult kultuurikeskuse, vaid ka ühe ajaloolise hoone ja Alar Kotli ajas ühe väärtuslikumaks muutuva pärandi saatuse küsimus. Juba täna on sel majal kui Vabaduse kirikuks ehitatud hoonel tugev lugu, meie rahva saatuse ja ellujäämise lugu. Lisades olulised kultuurifunktsioonid, vääristame seda paika tulevikku vaatavalt väga olulisel määral. Praeguste ja planeeritavate haridusasutuste ligidus vaid võimendab selle hoone mõju.

On arutletud võimaluse üle tuua kultuurikeskus või osa selle funktsioonidest hoopis Keskväljakule. Taustal on soov lahendada Keskväljaku mullavalli probleem ja tekitada südalinna tähendusrikas kultuuriobjekt. Hoolimata heast kavatsusest, pakutakse meile siiski poolfabrikaati. Kui eesmärgiks on tekitada Keskväljakule tõesti midagi märgilist, sellist, mis annab paigale kultuuriliselt olulist lisaväärtust, siis tuleks vaadata seda lahus igasugustest Exceli tabelitest, mis näitavad meile, kui mitu ruutmeetrit vajame tantsupinda, kui palju pillihoidlaid ja kui mitu körti õnnestub ladustada ühe ruutmeetri peale. Keskväljak peaks olema koht, kus kultuur saab eluruumi kujundajaks, mitte vastupidi. Mõne poliitiku peas sündinud ideega juba enne selle valmimist arhitektuuri eilsesse päeva kuuluvaks peetavast klaasist kuubikust seda ülesannet ei täida. Praegu antakse meile valida kabanossi ja frankfurteri vahel, küsimata, kas me üldse tahame hot dog’i süüa.

Keskväljaku lahendust tuleb vaadata lahus Pärdi kontserdimajast ja kultuurikeskusest. Hea tulemuse saavutamiseks ei ole muud võimalust kui mõelda julgelt väljapoole ükskõik millisest materjalist valmistatud kastidest. Võibolla tõesti on galerii Keskväljaku jaoks parim. Aga miks mitte mõelda ainulaadsest vabaõhugaleriist, mitmetasandilisest kunstiaiast, millega luuakse linna ka uus ja omapärane roheala? Ka raamatukogu südalinnas oleks kindlasti tore. Aga ehk ei peaks me siis rääkima mitte taas ühest uuest hoonest, vaid linnaruumi mõttes ainulaadsest keskkonnast, kus raamat ja inimene, kirjandus ja elu, argipäev ja selle mõtestamine on teineteisega seotud ilma ühegi vaheseina ja ukseta. Kas ja kuidas see võiks olla võimalik? Miks ei võiks just Rakvere pakkuda siin tulevikku vaatavaid ja erakordseid lahendusi?

Pauluse kiriku ehitamine Arvo Pärdi nimeliseks kultuurikeskuseks ja kontserdimajaks on esimene tõsine samm õiges suunas. See on auvõla tasumine meie eelkäinud põlvkondadele, ja ka lahenduse leidmine paljudele meie nüüdsetele kultuurielu valupunktidele. Seepärast ei tohiks seda teha kuidagi poolikult või miinimummahus, vaid võtta sealsetest võimalustest maksimum. Oleme uue kultuurikeskuse ja oma kontserdimaja saamisele lähemal kui kunagi varem. Selle loomise pidurdamine oleks karuteene Rakvere kultuurielule.

Keskväljaku küsimuse lahendamist ei tohiks aga teha poliitikute hoogtöö korras stiilis “rohkem leiba ja tsirkust”. Oleme sellega seoses rääkinud palju majandusest, turistidest ja poliitikast, natuke ka meelelahutusest. Aeg oleks kõneleda ka süvitsi minevast kultuurist ning otsustada rammusama roa kasuks.