Korvpalliagent hindab eestlaste ­pühendumust

Tomaso Comellini. Foto: Ain Liiva

Itaalias korvpallurite esindamisega tegeleva spordiagentuuri Sigma Sports üks asutajaid ja juhte Tomaso Comellini veetis hiljuti nädalapäevad Vinni spordikompleksis, kus ta jälgis talendikate noorkorvpallurite tegemisi. Itaallane nõustus jagama oma muljeid Eestist ja tutvustama agentuuri tööd.

Sigma Sports korraldab koostöös Erkmaa korvpallikooliga Vinnis noortele korvpalluritele talendilaagreid juba mitu aastat. Siit on saanud tuule tiibadesse ja siirdunud piiri taha kümmekond eestlasest mängijat. Kuidas teie agentuur tööd alustas?

See oli kaua aega tagasi, kuskil 1990. aastatel. Meie peret on alati köitnud erinevad spordialad, nagu näiteks suusatamine ja tennis. Mulle ei meenu küll täpne põhjus, kuidas agentuuri alade hulka lisandus korvpall, aga kohe, kui hakkasime sellega tegelema, paelus see meid.

Alustasime spordiagentuuri arendamist koos vennaga ja seadsime eesmärgiks saada kvaliteetagentuuriks – otsustasime mitte pöörata tähelepanu numbritele, vaid rõhuda rohkem meie esindatavate mängijate kvaliteedile. Alguses on raske kedagi nii-öelda müüa, kui oled vähetuntud.

Aastate jooksul oleme teinud üsna head tööd. Tänasel päeval on minu roll seotud just noorte Eesti mängijate turuga ja see on mulle väga meeltmööda.

Millistena eestlastest korvpallurid ja siinsed inimesed teile paistavad?

Noortel Eesti korvpalluritel on suurepärased omadused, mis aitavad neil õiges kohas ja õige treeneri käe all harjutades kasvada korralikeks mängijateks.

Samuti pean siinsete inimestega läbisaamist väga oluliseks. Mulle tõepoolest meeldib Eestis käia, sest olen kohanud siin ainult heatahtlikku suhtumist ja häid inimesi. Vinnis korraldatava laagri eestvedajat Aivo Erkmaad ja tema peret võin nimetada oma sõpradeks.

Kas tänavuse Erkmaa suvekursuse osalejate hulgast hakkas teile samuti silma uusi talente?

Talendikaid mängumehi on jagunud siia igal aastal. Kõiki korraga polnud seekord võibolla nii kerge jälgida, sest poisse oli 44, ja mõni võis jääda kahe silma vahele, aga pakun, et viis-kuus.

Võrreldes mullusega harjutasid seekord laagris veidi nooremad mängijad. Nende hulgas oli andekaid heade eeldustega korvpallureid, kellest mõned väärivad kindlasti võimalust näidata oma oskusi välisklubidele.

Rääkige palun, kuidas üleüldse teie töö käib. Kas saate näiteks klubidelt e-kirju, kus nad kirjeldavad, milliseid mängijaid otsivad, ja siis vastavalt teete pakkumisi või toimib see kuidagi teisiti?

Kõik klubid otsivad perspektiivikaid mängijaid.

Kui algusaastatel püüdsin ise saata agentuurilt klubidele materjale, et nad tutvuksid mõne huvipakkuva mängijaga, siis aasta-aastalt on hakanud klubid juba mulle ise helistama. Siiski, kõige olulisem on meie töös see, et suudaksime pakkuda nii klubidele kui ka noortele korralikku, nende huvidest lähtuvat vahendusteenust. Me ei tee koostööd sugugi mitte kõigi, vaid just korralike klubidega ja tõsiste inimestega.

Kõigepealt saadame kõikidele klubidele korraga ülevaate mängijatest ja ootame ära nende tagasiside. Seejärel võtan väikese mõtlemisaja ja lasen asjadel laagerduda. Seda sellepärast, et tahan olla kindel, et saadan mängija tema arengut silmas pidades õigesse klubisse. Ja et vanemad, kes ikka muret tunnevad, võiksid oma lapsed võimalikult rahuliku südamega kodust välja usaldada – nad peavad olema kindlad laste turvalisuses ja saama parima lahenduse.

Me ei saada neid piiri taha ainult sellepärast, et saaks neid lihtsalt kuskile saata. Noored peavad leidma oma tee ja meie ülesanne on luua selleks võimalused.

Jutuajamises noormängijatega, kes on nüüdseks juba mitu aastat Itaalias korvpalli mänginud, tunnistasid mõned, et nad polnud alguses valmis turvalisest keskkonnast piiri taha minema.

Keegi ei ole selleks väga valmis. Vahetades riiki, muutub ka kultuurikeskkond, millega tuleb kohaneda. Kõik on ju teistmoodi – toit, inimesed ja suhtlus nendega. Alguses ei ole kindlasti kerge, aga ma arvan, et selles vanuses ehk 14–15-aastased noored on järjest rohkem avatud muutustele. See ei tähenda, et nad muutuvad teistsugusteks inimesteks, vaid seda, et nad on pigem rohkem valmis osa saama kultuurierinevustest, millega kokku puutuvad.

Rasked on eelkõige esimesed kuud, mille jooksul õpitakse tundma uut keskkonda ja uusi inimesi. Esimese hooaja lõpus ollakse reeglina juba kenasti kohanenud.

Kas saate tihti noormängijatelt telefonikõnesid, milles nad küsivad ühes või teises küsimuses teilt nõuandeid?

Sõltub asjaoludest, sest situatsioonid on erinevad. Ma eelistan enamasti käia neid kohapeal vaatamas. Külastan iga paari nädala tagant klubisid ja vaatan mänge, mistõttu olen pidevalt ratastel. Tihedamalt liigun hooaja teises pooles.

See pole küll rusikareegel, kuid kontrollin pidevalt, et asjad läheks õiges suunas ja noormängijate eest kantaks hoolt.

Teie agentuuri tegevus ei piirdu üksnes Itaaliaga ja noorkorvpalluritega, sest Sigma Sportsi esindavaid mängijaid leiab ka mujalt Euroopast.

Meil on mängijaid Hispaanias, Saksamaal, Türgis, Venemaal. Üks – Luigi Datome – on mänginud isegi NBA-s. Samuti on mõned osutunud valituks NBA draft'is, kus klubid valivad endale mängijaid. Üks tuntud soomlasest mängumees (Petteri Koponen – M. M.) kuulub praegu näiteks Barcelona rivistusse. Mõned noored siirduvad peagi ookeani taha USA kolledžitesse.

Selles mõttes puuduvad meil geograafilised piirid ja püüame alati leida mängijale parima lahenduse.

Kui suurt hulka mängijaid Sigma Sports esindab?

55 mängija ringis. Kui võtta arvesse, et nende hulgas on nii noormängijad kui ka küpsed pallurid, siis see arv ei olegi eriti suur. Põhimõtteliselt on meil igale positsioonile pakkuda kümmekond mängijat, kellest vanim saab sellel aastal 39-aastaseks. Vanuseline skaala on väga lai.

Kui palju on riike, mille rahvuskoondise mängija või  ka mängijad on teie agentuuri esindada?

Üsna mitu: Itaalia, Tšehhi, mõni Aafrika riik, Bulgaaria, Sloveenia, Horvaatia, Kanada ja mõned teisedki. Kõik ei tulegi esimese hooga meelde.

Millise positsiooni mängijad on korvpallis kõige rohkem hinnas?

Kõik meeskonnad otsivad pikakasvulisi, aga nagu ütlesin, siis ei tegele me pelgalt teatud positsioonil mängivate palluritega, vaid püüame leida eelkõige talente. Mind huvitavad kõige rohkem talendikad mängijad.

Üks pikakasvuline eestlasest mängumees – tartlane Arnold Mitt – on ju ometi ka Sigma Sportsi hingekirjas. Ta lahkus äsja Reggio Emiliast ja siirdus Poderosa Basketisse. Samal tasemel, Itaalia esiliigas, mängib Haljalast pärit Rain Veideman.

Arnold [Mitt] oli noortest eestlastest esimene, kes aastaid tagasi Itaaliasse siirdus. Reggio Emilias ootas teda ees väga korralik noortesüsteem koos taustsüsteemiga ja väga hea treener. Nüüdseks on Arnold noorteklassist välja kasvanud ja talle endale oli parem liikuda edasi uude klubisse, kus ta saab võimaluse astuda järgmise sammu meeste korvpalli ja kasvada suurepäraseks mängijaks.

Ma arvan, et ta tegi väga hea otsuse, ja loodan näha teda septembri alguses juba uue meeskonna eest palliplatsil tegusid tegemas.

Itaalias jätkamine on talle lihtsam, sest neli aastat Itaalias mänginud noori käsitletakse sealses mõistes juba kohalike mängijatena. Mitti väljavaated on seetõttu Itaalia mängijateturul head: ta on pikakasvuline (212 cm – M. M.), tõeliselt andekas, tugeva füüsisega ja lõppude lõpuks itaallane. (Naerab.)

Kas spordiagentuuride vahel valitseb tihe konkurents?

Konkurents on tihe ja lõpptulemuse määrab see, kuidas tööd tehakse. Edu saadab neid, kes ei luba endale töös vigu.

Konkurents valitseb meie alal kõikjal. Itaalias korvpalliliidu juures on registreeritud rohkem kui sada spordiagentuuri. See hulk tundub uskumatu, kuid ainult mõned neist tegelevad selle tööga iga päev.

Me püüame ehitada oma klientidele parima karjääri, mida märkaksid ka teised mängijad.

Teie tööaeg ei ole ilmselt limiteeritud ehk teisisõnu olete tõenäoliselt pidevalt kättesaadav. Kas see vastab tõele?

Põhimõtteliselt olen meie mängijatele kättesaadav seitse päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas. Periooditi on tegevused erinevad, sest arvestada tuleb mängijate klubivahetusega seotud tähtaegu, klubide ja koondiste treeninglaagreid, samuti tiitlivõistlusi, kus pallurid kaasa mängiva, ja palju muud. Ja aega tuleb leida mängude jälgimiseks.

Kui soovid üles ehitada tugevat agentuuri, siis pead suutma panustada sellesse maksimaalse pühendumusega. Üldiselt mulle meeldib minu töö, sest saan tänu sellele palju reisida. Mulle pole selline liikuv eluviis probleemiks, kuid mu naisel on pisut teistsugune arvamus.

Kui palju töötajaid on teie agentuuriga seotud?

Mina, mu vend, veel paar inimest Itaalias ja üks Hispaanias. Samuti on meie agentuuril nii-öelda oma võrgustik ja inimesed Kreekas, Venemaal, Prantsusmaal. Hispaanias töötav inimene tegeleb üksnes meie agentuuri mängijatega ja saab selle eest palka.

Mitmes riigis teeme koostööd teiste agentuuridega, mis tähendab, et ükskõik millise mängijat puudutava mure või küsimuse korral leidub meil alati igal pool oma inimene, kes sellega kohapeal tegeleb.

Noored kohanevad oludega võõrsil kiiresti ja õpivad suhteliselt ruttu keelegi ära. Heaks näiteks on kasvõi paar Itaalias juba aastaid mänginud Eesti juunioride koondise pallurit.

Itaalias saavad mõned kiiresti keele selgeks, kuid teised eelistavad alguses rääkida pigem inglise keeles. Lõpuks on siiski oluline rääkida selle maa keeles, kus viibid, sest see võimaldab paremat sisseelamist ja suhtlust ülejäänutega.

Põhimõtteliselt saab väikese kõrvalise abiga elementaarse suhtluskeele selgeks juba mõne kuuga. Näiteks Itaalias mängivatest Eesti poistest räägib Kaspar Treier juba perfektset itaalia keelt. Arnold Mitt võibolla alguses nii väga ei tahtnud keelega tegeleda, aga kohe, kui selle käsile võttis, muutusid asjad tema jaoks oluliselt lihtsamaks. Ja näiteks nooruke Mait Peterson, kes on alles ühe hooaja Itaalias viibinud, tundub juba praegu kohalikele nagu pesuehtne itaallane. Teda hüütaksegi Eesti napollaseks, sest ta õppis keele ära väga kiiresti.

Kindlasti tuleb töös ette humoorikaid seiku. Kas võiksite mõnd meenutada?

Lugusid jagub, kuid kõik need ei kannata paraku trükimusta. Kui eestlastest rääkida, siis üks noormees ajas alles mõne nädala eest oma koduklubi koka hulluks, sest suutis ööga oma korteris valmistada ja ära süüa viis kilo friikartuleid. Ta selgitas hiljem, et ei tahtnud piirduda ainult ühe portsjoniga ja otsustas kõik valmis teha. Köögis valitses seejärel täielik katastroof.