Jahimehed ei usu, et kütitud emakarust jäid maha pojad

Isegi kui Võle metsas kütitud emakarust jäid järele kaks poega, on nad juba nii suured, et ei peaks enam igatsusest nutma. Foto: Ove Maidla/Postimees

Liikvele on läinud jutt, et nädal tagasi Võle metsas kütitud emakarust jäid maha igatsevalt nutvad pojad. Nüüd on teravalt tõstatatud küsimusi emakarude jahtimisest ja karupoegade hättajäämisest. 

Nii metsas väidetavalt karupoegade nuttu kuulnud inimesed kui ka jahimehed on ühes üksmeelsed: kui keegi häälitseski, siis polnud need kütitud emakaru pojad. 

Esmaspäeva keskpäeval on Võles vaikus, kohalikud asjatavad majade juures, teevad ehitus- ja aiatöid. Võle on küla umbes 60 inimesega ja selle territoorium on üsna suur.

Kristel Strazdin elab Võsule viiva tee ääres. Tema on see, kes kuulis ühel hommikul pesu kuivama pannes karupoegade nuttu. Ta on üllatunud, et kaeblevate mõmmikute häält seostati just mahalastud emakaru poegadega. “Ega metsas ela üks karu. Neid karupoegi on kuulnud ka teised inimesed ja mujal. Tegemist võib olla teise karuperega,” ütles Strazdin, kes on veendunud, et jahimehed ju ometi teavad, mida teevad.

Oleme kevadest saadik kaameratest loomi jälginud ega ole näinud piirkonnas ühtegi poegadega emakaru.

Naine rääkis loo, kuidas tal oli kord võimalus pikalt jälgida karupere toimetamisi ja mängu. “Kui kõik on vaikne ja karu teeb häält, siis seda on kuulda,” väitis Strazdin, kelle sõnutsi on karupoegade nutt halina sarnane. “See on nagu lalin, nämmutav hääl.”

Metsaotid näikse Võle küla armastavat, mitmed kohalikud kinnitasid, et on oma silmaga sealses piirkonnas mesikäppa näinud. Tiina Johanson, kelle kodust vaid mõni kilomeeter eemal algab sügav padrik, ütles, et on oma õues kohanud karu lausa kahel korral. “Eelmisel suvel oli siin emakaru mõmmikuga. Siis kuulsin ka, mis häält teeb väike karu. Nagu turtsub kergelt,” rääkis Johanson. Ka tema oletas, et tegu ei olnud karu­emast maha jäänud poegadega.

Seda meelt on ka Haljala Jahiseltsi juhatuse liige Alar Rand­oja, kelle sõnul ei saanud metsas nutta kütitud emakaru pojad. Selle välistavad nii loomaseire kui ka küttimisjärgsed uuringud.

“Oleme kevadest saadik kaameratest loomi jälginud ega ole näinud piirkonnas ühtegi poegadega emakaru,” ütles Rand­oja. Kütitud karu emaka uuring ei näidanud, et loom oleks poeginud, ja karu naha vaatlusel imetusjälgi ei leitud. Nahk on praegu taksidermisti käes töötlemisel.

Alar Randoja sõnul on olemas salvestatud pildimaterjal piirkonna karude kohta. Loomade liikumist jälgib seal kandis neli-viis kaamerat, mille ette on jäänud ka karud, ükskord isegi kaks karu korraga. Poegadega emakaru pole kaamerasse jäänud.

“Ei kujuta ette, mida nad kuulda võisid, milline see karupoegade nutt peaks olema, ei oska öelda,” kommenteeris Rand­oja juttu väidetavalt karupoegade nutust. “Tänavused karupojad oleks juba nii suured, et nad ei peaks üldse nutma,” ütles ta.

Randoja sõnul nägi ta seda emakaru pärast küttimist. “Ta oli vanem karu, kellel imetamisjälgi ei olnud. Las keskkonnainspektorid teevad oma tööd, me kõik tahame selle asja selgeks saada.”

Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Peep Männil ütles, et Lääne-Virumaal kütitud karu uurimine veel kestab. Proovid jõuavad Tartusse ilmselt neljapäeval.

Männili sõnul ei oska ta kommenteerida väidet, nagu oleks keegi kuulnud metsas karupoegade nuttu. “Sel aastal sündinud karupojad on eas, kus nad ei piiksu ega tee nutuga sarnast häält,” sõnas Männil.

Loodusesõber Peeter Hussari sõnul oleks metsas olnud võimalik kuulda karupoegade hädakisa. 

“Hädakisa on hädakisa ja see kostab kaugele,” lausus Hussar. “Hädakisa tehakse siis, kui keegi on reaalselt kallal,” ütles Hussar, kes lisas, et tavaliselt on nii suurtele karumõmmidele ohuks hundikari või isakaru.