Kes lehitseb, see näeb und

Helgi Annast ja Volli Käro - Vana Naine / Ema ja Vana Mees / Isa - toovad unenäomaailma elukogenud kontraste. Foto: Rakvere Teater

Kui vahetult pärast “Unenäokohvikus” viibimist lehitseda Doris Kareva luulekogusid, hargneb kummalisi seoseid: üllatavalt paljud luuletused haakuvad Jaanika Juhansoni lavastuse uni-versumiga. Needki värsid, mis lavastuses kuuldavalt ei kõlanud, käivitavad kentsakaid mälupilte. Näiteks nood lusikaripatsid kuninganna kroonil.

“Unenäokohviku” intensiivne irreaalsus vangistab, halvab meeli nagu uni. Ses unes kehtib vääramatu salaloogika, “reaalaega” moonutav korduste ja teisenemiste veetlev ja heidutav süsteem. Seejuures ei katke ega unu ka äratundmine: vaatan võõrast und, ei, minu uni see pole. Võib-olla on see üksnes enesesisendus, kuna hinge sugeneb hirm: järsku kuulen nüüd endale liiga olulisi luuletusi kellegi teise unes. Ent minule kõige südamelähedasemad värsid jäid lausumata – ei saa salata, tundsin kergendust.

Lavastus läbistab osavalt kujutlusruumiks dekoreeritud panka-kohvikut kui tormituul, erksalt ja täpselt vormistatud stiihia. Kohvikulaudade vahel liikuv Unenäomeeste tandem raputab me laugudele sõnade uneliiva. Mehed mustas dikteerivad und erineval moel: Margus Grosnõi mahedama teatraalsusega suurtes särasilmades, Lauri Kaldoja ohustavama endassesuletusega. Unenäokohviku sugestiivne bänd topeldab Unenäomehi.

Kohviku keskmes, ümaral lavapoodiumil, saab nähtavaks pärani silmi und vaatlev Naine – Ülle Lichtfeldti pingestatud roll. Kui Naise kohale riputatakse “püha Miikaeli mõõk”, assotsieerub mõjuv misanstseen äraspidi pöördlavaga ning da Vinci “Inimkeha proportsioonidega”. Mõõk meenutab ka Linnateatri luulelavastust “Mandra­gora” (lavastaja Jaanus Rohumaa, 2003), kus Kareva luulet märksa romantilisemalt vahendati. Miski “Unenäokohviku” kujundisüsteemis haakub Rakvere teatri “Kadunud tsirkusega”: punane klouninina Vana Naise maskimängus?!

“Unenäokohviku” kabareeõhustikku lõikub ehmatavaid, teravate servadega unekaadreid. Pimestavalt kaunite teisikute jõulise duelli loovad Ülle Lichtfeldt – Naine – ja Natali Lohk – Tüdruk: “Elu ja uni – kaks õde.” Pinev vastasseis puhkeb sünkmustade hirmude-ängide hingekuristikus ning liigub helenemise ja selginemise suunas, jõudes viimaks (hommiku liginedes?) leppimisvõimaluseni iseendaga, mis kartmatult keskealisele Naisele kingitud nii mineviku kui oleviku suunal. Tulevikku ennustada unes siiski ei söandaks. Naise/Tüdruku kirglikud ja ometi hüperstiilselt ebatõesed tantsuetüüdid Unenäomeestega mõjuvad kui luuleküsimus: “Nii terav on nauding, et hajub aim, / on orgia see või askees?”

Helgi Annast – Vana Naine / Ema – ja Volli Käro – Vana Mees / Isa – lisavad oma kõrvalpilguga eluproosa ja eluluule elukogenud kontraste. Vahepeal tundub küll, et Vana Naise rollielu jäetakse unarule, kuid viimaks saabub vastus Ema etteastes, hoidvas ja leevendavas. Nii ju emadega ongi, et nad kusagil igavesti kaitset pakkumas. Ja eks ole seegi elu üks paradokse, kuis iginoor Vana Mees, kel huulil mandragora mantra, saab järgneda mis tahes eas naistele: kui ka oodatu jääb tulemata, kestab ootusemängu võlu läbi elu …
Volli Käro sarmikas lava-une-elu äratas minus kõige kirkama assotsiatsioonide voo. Alates ta raugest printsipoosist troonil, mis korraga tõi nii ilmsi meelde esimese Hamleti, keda teatrilaval nägin – selle Hamleti, kes oli poeet Juhan. Hiljem muutus Volli Käro prints kuljustega narriks. Kuni ühel hetkel süttis Käro–Lichtfeldti liigutavast partnerlusest mälestus, kuis olid kord nooruke Gretchen ja nooruse tagasi saanud Faust, kelle tantsuhüpetes veikles Mefistofelese tüüne pahelisus …
Sel viivul unenäokohviku võhivõõrad laudkonnad hajusid mu ümbert. Kadus ka ruum koos kappide ja kirstuga. Alles jäid kahe näitleja mängu usaldavad silmad, naeratamas teineteisele. Üksnes nõnda saab virguda uneks muunduv teatriluule – nii antakse võime jälle kord lehitseda nähtamatuid mälulehekülgi.

Lävel veel väreles kellegi vari. Siis tuli tuuleiil, viis endaga sellegi oodatud armastusekirja.
“Kirjas seisab: kirjutamisvabadus.
Kas võib kõiki kirju avaldada?”

“Unenäokohvik”

• Luule: Doris Kareva.
• Lavastus: Jaanika Juhanson.
• Muusika: Tarmo Kesküll. Kujundus ja kostüümid: Erki Kasemets, Jaanika Juhanson.
• Valguskujundus: Priidu Adlas.
• Liikumine: Jaanika Juhanson, Hellar Bergmann, Henri Hütt.
• Osades: Ülle Lichtfeldt, Natali Lohk, Helgi Annast, Volli Käro, Margus Grosnõi, Lauri Kaldoja, Tarmo Kesküll.
• Rakvere teatri lavastus pangamajas.