Marko Torm: mõtteid debatilt: Rakvere – noortega või noorteta?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ööjooksu eestvedaja Marko Torm.

FOTO: MEELIS MEILBAUM/VIRUMAA TEATAJA

Kas tänapäeva noor ongi ühe tele­kommuni­katsioo­ni­firma reklaamist tuntud ja poisiks grimeeritud Evelin Võigemasti tegelaskuju sarnane, kes sportida armastab, aga rabeleda ei viitsi ... või on taas tegemist igat generatsiooni kummitava soigumisega, kus vanemad tõdevad, et noored on hukas?

Debatil oli tähelepanu keskmes tõdemus, et noored lahkuvad kodulinnast ja ei naase. Jättes kõrvale kogu positiivse, mida Rakverel on pakkuda küllaga, jäin debatil mõtlema peaasjalikult kolme probleemi peale: kvaliteetse kõrghariduse võimalikkus kodulinnas, ettevõtlus ja ettevõtlikkus ning avalike teenuste delegeerimine.

Arusaadavalt ei ole meist kellelgi võluvitsa, millega vibutades hingestatud Heigo Tederi kirjeldatud kitsaskohti noorte töös või töös noortega parandama hakata. Meie väljaränne on suurem kui sisseränne, sündimus väiksem kui suremus ja riigi senine poliitika tõmbe­kes­kus(t)e eelistamisel on kujundanud olukorra, kus osalt peame tõdema, et üle oma varju ei suuda enamik meist hüpata. Seal, kus on inimesi ja raha, sinna tuleb inimesi ja raha juurde. Vaadelgem kasvõi värsket EASi turismiarengukava või muid riiklikke arengustrateegiaid.

Meetmeid ja algatusi, et noori piirkonnas hoida või nad õpingute järel Rakveresse jääks, on olnud aegade jooksul piisavalt. Olgu see siis politseiametnikele (konstaablid) ametikorterite võimaldamine omavalitsuste toel, noorte õpetajate starditoetuse idee või hetkel tragikoomiliselt kõlavad arstide-residentide personaalmeelitamised piirkonda. Ükski meede pole töötanud pikemat aega. Tegemist on olnud tulekahju kustutamisega, mitte järjepideva arendustööga probleemi juurte kallal.

Meile meeldib end tunnustada sellega, et Rakveres saab kõrgharidust ja seda lausa mitmes ülikooli filiaalis/kolledžis. Olgem ausad, ha­ridusel ja haridusel on vahe. Mui­du tubli ja armas TLÜ Rakvere kolledž, keda hindan siinsetest tugevaimaks, maadleb raskustega – huvilisi vähe, õppesuundi võib üles lugeda ühe käe sõrmedel ja enamik  olulised, kuid majanduse mõistes vähest lisaväärtust pakkuvad erialad. Saan vaadata tõele näkku, sest olen ka ise omandanud ühe oma haridustest selles armsas koolis.

Tõenäoliselt viimane surmahoop piirkonna tõsiseltvõetavale kõrgharidusele anti ajal, mil esialgu kõrgkoolide ja Lääne-Virumaa keskraamatukogu ühiseks majaks planeeritud Targa Maja projekti hakati drastiliselt muutma ning mis nüüdseks on muutunud arusaamatuks tehnilisi vidinaid täis ulmeprojektiks, mille vajalikkusest ja maksumuse mõistlikkusest ei saa enam aru ka lõviosa volikogu liikmetest isegi parima tahtmise juures. Kohalik kõrgharidus ei ole meie linnas enam noorte tulevikust rääkides tugevuseks ja meil on aeg seda tunnistada.

Lugedes finantsväljaandeid ja arvamusliidrite väljaütlemisi, saame tõdeda, justkui ei oleks ettevõtlikkusega Eestis probleeme – oleme Euroopa keskmike seas. Arengufondi juht teeb säravaid presentatsioone väikeettevõtluse arendamiseks suunatud eesmärkide tutvustamisel. Justiitsministeerium kinnitab, et nii lihtsat ettevõtte alustamise võimalust nagu Eestis on mujalt raske leida. Jah tõsi ta on, aga miks istub keskmine gümnasist päevad läbi sotsiaalmeedia võrgustikes ja miks ei suuda gümnaasiumi lõpetaja teha vahet mõistetel “käive” ja “kasum”? Koolilõpetajate finantsharidus ja praktilised majandamisoskused on enam kui puudulikud. Tuleb meelde majandusteadlase Andres Arraku ütlus, et gümnaasiumi lõpetajad ülikooli minnes on justkui mudilased, kes ei tea, kust raha tuleb. Mis on saanud õpilasfirmadest, positiivsestest näidetest ja parimatest praktikatest, mis noorteni peaks jõudma? Kes ja mil moel peaks ettevõtlikkust noortesse süstima? Kas seda pärsib mugav ja väheseid ellujäämisoskusi vajav keskkond, vanemate vähene jõudlus igapäeva tormamiste tõttu lapsele mentoriks olla või puudulik haridussüsteem?

Küsimusi on palju, erinevaid arvamusi kordades enam. Elukeskkond, sh nii kultuur kui sport ja kaunis linnakeskkond, baseeruvad aga eeskätt majandusel, mille hea tervise garanteerivad tugev ettevõtlus ja maksutulu.

Meie teha on see, kas praeguseid noori jäädakse mäletama kui (arvuti)klikigeneratsiooni, kellele LIKE nuppu vajutada on omasem kui midagi ise algatada, või siiski mitte. Kas oleme suutnud kujundada oma noortes harjumuse ette võtta või oleme lasknud neil iseendi näitel veenduda, et “tehtagu” on alati kindlam valik ...

Viimase, kuid mitte vähem olulise valdkonnana saab kirjeldada debatil välja toodud mittetulundusühinguid, kes linnas tegutsevad ja seeläbi kinnitavad, et meil on noortele erinevaid võimalusi nii vaba aja veetmiseks kui ka sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks. Kultuuri-, spordi- ja sotsiaalvaldkonna mittetulundusühingud on tegelikkuses avaliku sektori poolt vähesel määral kaasatud meie ühise elukeskkonna arendamisse. MTÜd toimivad ainult eestvedajate motivatsioonil, ühist suunda omamata ja tegevusi dubleerides ning heal juhul linnalt rahalist tuge saades. Neid, kes viimast küsida mõistavad või julgevad, pole omakorda palju. Avalike teenuste delegeerimine ehk kohalikule omavalitsusele kohustuseks pandud ülesannete edasi andmine (koos ülesannete täitmiseks vajalike vahenditega) on palju loosungitena käsitlust leidnud, kuid tegelik olukord on tagasihoidlik.

On siin põhjus avaliku sektori arrogantsuses või mittetulundusühingute väheses võimekuses oma suutlikkust tõestada, kuid see on valdkond, kus töökohtade loomine on kohalikule omavalitsusele üks loogilisemaid ja loomulikumaid valikuid. Linna või valla eesmärk ei ole hoida palgal ametnikkonda, vaid olemasoleva ametnikkonna abil täita nõutaval tasemel temale pandud ülesandeid, olgu siis MTÜde või palgalise koosseisu abil. Siinkohal on paslik küsida, kas riik on alati avalikule teenusele parim peremees ja miks eeldame noorte piirkonda jäämist, kui võimalused oma kompetentsust rakendada mittetulundusühingu vormis ja avalike eesmärkide täitmisel (eeskätt sotsiaalvallas) on hetketasemel?

Avalike teenuste delegeerimise osakaal on riigis üks olulisemaid ühiskonna arengu näitajaid. Töökohad noortele ei teki mitte ainult Lennuki tööstuspargi krunte ettevõtjatele tutvustades ja ettevõtteid siia meelitades. Selles vallas oleme konkurendid ülejäänud Eestiga – kõik võitlevad sellesama nimel. Lähenedes loovamalt, võime olla aga teerajajad ja omada valdkondlikku konkurentsieelist. Viimane aga ongi eneseteostusena just nimelt see, mida vajame, et noored Rakveresse jääksid või naaseksid.

Tagasi üles