Ooperilaulja töö tähendab pingutust ja piiranguid, kuid õnnestumiste rõõm kaalub üles kõik raskused ja loobumismõtted, teab rahvusooperi Estonia noor Rakverest pärit solist Kristel Pärtna.
Ooperilaval saab Kristelist Violetta
13. oktoober 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olete sellest sügisest Estonia solist. Kuidas on Rakvere piiga jõudnud rahvusooperi lavale?
Laulupisik on mul kogu aeg sees olnud, ehkki ma ei teadnud täpselt, et ma tahan just ooperilauljaks saada. Ühel päeval läksin aga muusikaakadeemia uksest sisse ja küsisin administraatorilt, kuhu ma peaksin pöörduma, kui tahan laulmist õppida. Mind juhatati Urve Tautsi juurde ja tema juures ma kaks esimest ettevalmistusaastat ka õppisin. Nii see tee tasapisi algas.
Kas laulsite enne, kui rääkima hakkasite?
Laulnud olen küll päris väikesest peale. Päris esimene koht, kus laulmas käisin, oli Piilu ring. Olin siis nii väike, et sellest palju ei mäleta. Koolis sai lauldud kooli aktustel ja muudel üritustel, muusikaõpetaja Terje Silla organiseeris esinemisi. Edasi tuli Anneli Riimi laulustuudio. Muusikakoolis õppisime vennaga mõlemad klaverit.
Kas laulupisik on kodust pärit?
Ema on mul proviisor ja isa insener, aga ema on mulle alati palju laulnud ja kodus kuulati väga palju muusikat.
Kas teil on elus olnud ka mõni bändi-periood või eelistasite kohe klassikalist laulu?
Bändi ma ei ole küll kunagi teinud. Tegelikult oli mul kaks soovi, kelleks ma tahtsin saada – moekunstnikuks või lauljaks.
Mis kallutas valiku laulmise kasuks?
Katsed laulu ettevalmistuskursustele olid esimesena. Sain sinna ja rohkem edasi ei mõelnud.
Kas moekunsti jätsite päris kõrvale?
Ma polegi selle erialaga tegelnud, ainult niipalju, et õppisin Rakveres Noraxis ka õmblejaks ning olen oma lõbuks õmmelnud. Rohkem mitte.
Virumaal on 22. oktoobril tulekul konkurss, kus Estonia otsib noori ooperitalente, kes saavad võimaluse laulmist õppida. Missugune konkurss tuli teil õppima saamiseks läbida?
Olid sisseastumiskatsed ja konkurss. Siis oli aasta 2000. Nii et tee on olnud pikk ja vaevaline.
Mida võiks mõelda või arvestada noor inimene, kes läheb konkursile sooviga saada ooperisolistiks?
Arvan, et laulmise õppimist võib võrrelda tippspordiga. See on pidev töö, igapäevane harjutamine. Tegelikult peab ka paljust loobuma. Mäletan oma õpiajast, et sõpradega oli vähe võimalust kokku saada, sest tööd oli rohkesti. Pidi palju harjutama, palju muusikat kuulama.
Kes tahab lauljaks saada, peab arvestama vähemalt kümneaastase õpiajaga. See on eriala, mis nõuab väga palju aega ja kannatust. Küpsemine ja arenemine võtab aega.
Kui juba see tee on valitud, tuleb endale kindlaks jääda. Väga lihtne on käega lüüa ja jätta. Tasuks säilitada kindlat meelt.
Kas ja mis põhjusel olete tundnud tahtmist käega lüüa?
Need on raskused. Mõnikord pole töö leidmine kerge olnud. Mõnikord ei õnnestu esinemine nii, nagu sooviks. Siis tekivad niisugused mõtted, aga seda ei tule õnneks sageli ette.
Mis aitab rasketest punktidest üle?
Tavaliselt saab paari päevaga mõtted selgeks mõeldud.
Olen arusaamisele jõudnud, et see on asi, mida ma tahan teha. Niisama kergelt, kui tuleb teele mõni takistus või ebaõnnestumine, pole põhjust loobuda.
Millega see raske töö enda küljes hoiab?
Kui tulevad õnnestumised ja kui tööl on tulemus, on sellest palju rõõmu ja rahuldust.
Olete olnud Mati Palmi stipendiaat ja Estonia ooperiakadeemia stipendiaat. Mille poolest erineb stipendiaadiseisus tavalisest õppimisest?
Kui Mati Palm pakkus mulle seda stipendiumi, seadis ta eelduseks, et läheksin Itaaliasse õppima ühe konkreetse õpetaja juurde. Stipendiumiga oli silmas peetud, et saaksin osaleda seal meistrikursusel.
Estonia stipendiaate oli neli. Teatris toimusid meile näitlemise tunnid, kus tegime ooperitest katkendeid ja väiksemaid rolle.
Teil on repertuaaris kenake hulk rolle, nende seas Violetta “Traviatas”, Gilda “Rigolettos”, Mercedes “Carmenis”. Kas on juba ka mõni lemmik tekkinud?
Jaa! Gilda roll on mu lemmik.
Kui palju olete jõudnud teatris kokku puutuda kooliõega Rakvere gümnaasiumist Heli Veskusega?
Me pole veel väga kokku puutunud, sest ma alles alustan oma tööd. Aga tore on teada, et kodulinnast on tulnud laulja, kes on minule eeskujuks.
Millal saab teie laulmist kuulda kodulinnas Rakveres?
Midagi konkreetset planeeritud ei ole, aga see mõte on mul peas ringi käinud küll.
Tahaksin seda teha.
Laulja
Kristel Pärtna (sopran) on lõpetanud Eesti muusika- ja teatriakadeemia magistrantuuri 2011. aastal.
Õppis 2009–2010 Sibeliuse akadeemias. Aastal 2010 oli ta Mati Palmi fondi stipendiaat ning rahvusooperi Estonia ooperiakadeemia stipendiaat 2010–2012.
PLMF Noorte Talentide programmi raames õppis 2012. aastal Rodolfo Celletti nimelises Belcanto akadeemias Itaalias.
Marje ja Kuldar Singi nimelise preemia “Noor laulja” laureaat 2012.