Eelmisel nädalal tekkis Rakveres elukaaslaste vahel ühise alkoholitarvitamise käigus tüli ja naine pussitas oma elukaaslast. Mees suri saadud vigastustesse. See oli käesoleva aasta kõige raskem perevägivalla juhtum, mis lõppes tapmisega.
Kui vägivallatseja jagab hoope
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid lisaks eelnevale kasvas konfliktide arv, mis tekkis üksteisega lähisuhtes olevate praeguste või endise abikaasade, elukaaslaste, vanemate, õdede, vendade ja laste vahel, möödunud nädalavahetusel hüppeliselt – politseis registreeriti 17 juhtumit, mis on oluliselt rohkem kui varasematel nädalavahetustel. Põhjust on raske öelda, kuid suurt rolli mängivad kindlasti palga- ja pensionipäevad, mida tähistatakse alkoholi tarvitamisega.
Viimastel aastatel on oluliselt teadvustatud lähisuhtevägivallaga seonduvat ning lähtuvalt sellest on politseile tulnud rohkem teateid kui varasematel aastatel. Käesoleval aastal on Lääne-Virumaal registreeritud 372 lähisuhtevägivalla juhtumit, 2011. aastal oli see arv 353 ning 2010. aastal 151. Kindlasti pole peamine põhjus inimeste suurem vägivaldsus, vaid ilmselt kannatanute teadlikkuse tõus ning suurem lootus abi saada. Ohvrid julgevad oma peresiseste probleemidega pöörduda politseisse, kohalikku omavalitsusse, ohvriabisse ja naiste varjupaika.
Politsei kohus ongi operatiivselt sekkuda igasse lähisuhtevägivalla juhtumisse – vajadusel toimetatakse vägivallatseja kainenema või peetakse teda kinni arestikambris. Füüsilise vägivalla puhul alustatakse kriminaalmenetlus kehalise väärkohtlemise paragrahvi tunnustel (kui ei esine raskem tagajärg), mis näeb ette karistuseks rahatrahvi või kuni kolm aastat vangistust. Tulenevalt politsei ja piirivalve seadusest on politseil õigus vägivallatseja suhtes kehtestada ohvri elu või tervist ähvardava vahetu ohu korral viibimiskeeldu 12 tunniks, mis keelab vägivallatseja viibimise ohvri läheduses või konkreetses paigas.
Kahjuks on täheldatud ka olukordi, kus kannatanu ei soovigi menetlust ja osapooled lepivad sündmuskohal ära enne politsei saabumist. Praktika aga näitab, et vägivald jääb harva üksikjuhtumiks ning pigem süveneb kui raugeb.
Praegu esineb paraku ka selliseid juhtumeid, kus vahetult pärast vägivalda ollakse küll valmis ütlusi andma, kuid menetluse käigus ohver enam ütlusi ei anna või muudab neid. Arusaadavalt ei ole kerge tunnistada lähedase vastu ega vastata isiklikele küsimustele, kuid ilma ütlusteta on politseil juhtunut tõendada tunduvalt raskem ning menetluse lõpetamise tõenäosus on suurem. Sel juhul saab vägivallatseja tulevikus oma edasisele tegutsemisele julgustust ning vägivald jätkub.
Mis on lähisuhtevägivalla juhtumite lahendamisel puuduseks? Kuna tegelen selle valdkonnaga iga päev, siis arvan, et Eestis puudub lähisuhtevägivalda reguleeriv seadus ning lähisuhtevägivallatsejaid ei ole võimalik väärteo korras vastutusele võtta, välja arvatud juhtumid, kus on rikutud naabrite rahu või avalikku korda.
Karistusseadustikus oleks vaja sisse viia vastutus rahu rikkumise eest eluruumides, nagu oli see seadustikus aastaid tagasi. Nii mõnegi vaimse vägivallatseja (korteris skandaalitseja) paneksid arestipäevad mõtlema ja seeläbi oma käitumist ohjeldama.
Tihti jäävad lähisuhtevägivalla juhtumid vaid nelja seina ja kahe inimese vahele ja seetõttu me ei tea täpset lähisuhtevägivalla ohvrite arvu. Ärgem jätkem vägivallast teavitamata – operatiivset sekkumist vajavatel juhtudel helistage 110 (112) ning vajadusel pöörduge oma piirkonnapolitseiniku poole.
Kõne hädaabinumbrile on esimene samm tõsise probleemi tunnistamisel ja lahenduse otsimisel. Keegi ei tohi vägivalla all kannatada ega sellega leppida – tuleb otsida abi ja lubada ennast abistada.