Ladestuskoha leidsid linnuteadlased, sest sealsamas lähedal kraavis lamas surnuna GPS-seadmega varustatud merikotkas – lind oli augustis viidud vigastatuna Aegna saarelt Tartusse maaülikooli kliinikusse ning lastud septembris pärast terveks ravimist Emajõe-Suursoo looduskaitsealal taas vabadusse.

Lääne-Virumaa veterinaarkeskuse juhataja Jüri Gustavsoni sõnul oli sündmuskoha vaatluse ajal seal seitse lamba- ja viis vasikakorjust, lisaks ka natuke tapajäätmeid, lõpnud kährikud ning üks põdranahk.

Gustavson selgitas, et seaduse järgi on keelatud surnud põllumajandusloomade ladestamine ning need tuleb üle anda loomsete jäätmete käitlemise tehasele.

Metsloomade, kelle liha toiduks ei tarvitata, korjused on lubatud küttimispaika maha jätta.

Simuna jahtkonna juht Raul Vahter tõdes, et ladestuskoht asus nende jahimaa territooriumil. “Meie, Simuna jahipiirkonna jahimehed, ei ole kindlasti lõpnud loomi sinna viinud,” kinnitas Vahter ning lisas, et neile ei ole teada, kes need sinna tõi. Jahimehed ei käi pidevalt kõiki jahialasid läbi ning need ei ole nende valve all.

Tõsi küll, kohas, kus korjused leiti, on küttide vaatlusputka, kuid Vahteri ütlusel leiab see vähe kasutust.

Simuna jahipiirkonna juht nentis, et ta ei saa välistada, et jahti on peetud ebaseaduslikult, kuid see on ebatõenäoline. Ta põhjendas, et laskusid, mis kostavad kaugele, ei ole kohalikud kütid kuulnud ega näinud ka jahipidamisele viitavat liikumist.   

Jüri Gustavsoni sõnul on toidu- ja veterinaaramet alustanud menetlust loomakorjuste ladestamise asjaolude väljaselgitamiseks. “Selle kohta, kes ja kust koduloomade korjused sinna tõi, meil siiani infot ei ole. Loomade kõrvanumbrid olid ära lõigatud ning kohaliku jahiseltsi juht ütleb küttide nimel, et nemad ei tea asjast midagi,” rääkis Gustavson.

Veterinaarkeskuse juhataja hinnangul on tõenäoline, et lõpnud loomad on viidud põllule ulukite meelitamiseks, millele viitab nii asukoht kui väikese rajatise, nii-öelda varitsuspuki olemasolu, kuid midagi kindlat väita ei saa. Teemal, kas tegemist võib olla ebaseadusliku jahipidamisega, Gustavson spekuleerida ei tahtnud.

Simuna jahtkond andis eelmisel nädalal Väike-Maarjas loomseid jäätmeid käitlevale ASile Vireen üle 60 kilo põllult leitud loomade jäänuseid.

“See maaala kuulub RMK-le ning seaduse kohaselt on ladestatu kokku korjamine maaomaniku ülesanne. Aga et see siiski on ka meie jahiala ning head suhted maaomanikuga olulised, siis võtsime asja enda peale,” sõnas Raul Vahter.

Merikotka hukkumise täpsed asjaolud on samuti selgitamisel. Surnud kotkast eelmisel nädalal maaülikooli kliinikus röntgenipildi teinud Eestimaa Looduse Fondi ekspert Madis Leivits rääkis, et kudede vahelt nähtavad metalsed fragmendid viitavad jahimoonas kasutatavale pliile. “On üsna kindel, et kotkast on tulistatud,” kinnitas ta.

Madis Leivits rääkis, et kui kotkas oleks pliiosakesi sisse söönud, oleks need sattunud seedetrakti ning tekitanud üldise mürgistuse. GPS-saatjaga varustatud kotkas liikus alates 26. septembrist kuni 2. oktoobrini samas piirkonnas, kust tema surnukeha leiti.

Leivits oletab, et lindu oli lastud sealsamas, kus ta hukkus, sest pärast haavatasaamist ei suuda kotkas enam trauma tõttu liikuda.

Keskkonnainspektsioon on alustanud väärteomenetlust merikotka surma asjaolude

uurimiseks. Keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõunik Leili Tuul aga ütles, et kuna menetlus alles käib, ei saa täpsemaid asjaolusid uurimise huvides avaldada. Tuule sõnul on tegemist keerulise juhtumiga, sest surnud merikotkast saadi teada alles siis, kui tema korjus oli juba lagunenud.

Reedel tegi Eesti Jahimeeste Selts seoses merikotka hukkumisega avalduse. “Täpsemalt on teadmata, kuidas võimas lind suri, kuid ühe versioonina on pakutud, et lindu tulistati. Kui see nii oli, siis jahimeeste selts mõistab sellise teo otsustavalt hukka, sõltumata sellest, kas laskja oli jahimees või mõni muu relvaomanik. Eetiliste jahimeeste põhiväärtuste hulka kuulub austav suhtumine kõigesse elavasse ning kütitakse vaid neid liike ja sellises koguses, mida õigusaktid ette näevad ja teadlased soovitavad,” seisab selles.

Simuna jahtkonna  juht Raul Vahter leidis, et praegu ei kinnita miski, et lindu on just seal tulistatud, kus ta hukkus. “Hetkel me isegi ei tea, miks merikotkas suri,” märkis Vahter.

Artikkel ilmus Virumaa Teataja paberlehes 17. oktoobril.