Juhtkiri: Tõsine naljategu

Kloun

FOTO: AFP / Scanpix

Täna on see päev aastas, mil ei tea, kas jutte uskuda või mitte. Selle õnge, et nina on must või siga lendab, naljalt ei minda. Et kedagi peenemalt ninapidi vedada, tuleb rohkem pingutada. Ja miks ka mitte, kui tulemuseks on nii libauudise teataja kui kuulja lõbus tuju.


Selle kohta, miks just 1. aprillil naljapäeva tähistama hakati, on mitu teooriat. Üks levinuim on seotud üleminekuga Juliuse kalendrilt Gregoriuse omale 1582. aastal, mil paavst Gregorius XIII korraldusel nihutati uue aasta algus aprillikuust 1. jaanuarile.



Kuid osa inimesi, kes ei saanud kiriku algatusest aru või lihtsalt protestisid, jätkasid aga uue aasta vastuvõtmist 1. aprillil. Nende üle hakanudki siis edumeelsemad nalja viskama ning neid mitmesuguste valedega haneks tõmbama.



Eestlased võtsid aprillinalja tegemise omaks kaks sajandit tagasi. Enamasti puudutanud naljad olematuid asju, näiteks lähetati keegi apteeki olematut rohtu tooma.



Eelmise sajandi 20. ja 30. aastatel oli moes saata aprillikaarte, millega saaja tuju heaks või siis hoopis pahuraks teha.



Nüüdisajal saab sõprade-kolleegide tuju tõsta ka neile mõnda tabavat fotot või vaimukat mõtet meiliga edasi saates. Eriti tore, kui need pärinevad veel elust enesest.

Nalja suhtes on inimestel erinev maitse ja arusaam. Mis ühe meelest naljakas, on teise arust nõnda labane, et suisa piinlik. Ja mis teise meelest vaimukas, paneb kolmanda õlgu kehitama.

Nii et kui isekeskis nalja teeme, siis ikka peenetundeliselt. Ja liitugem täna sarnase naljasoonega sõpradega, et nali läheks ikka täie ette.

Otsigem välja vanad või uued filmid, anekdoodikogumikud või muud allikad, mis just meile meeldivad. Sest naer, teadagi, on ju terviseks. Ja mitte ainult täna.

Tagasi üles