Seks tungib internetist lastetuppa

Interneti kasutamine on laste seas laialt levinud. Foto: Reuters

Isa ütleb Jukule: “Sa oled juba nii vana küll, et me võiksime seksist rääkida.” “Aga muidugi. Mida sa teada tahaksid?” vastab Juku.

Just sellisesse seisu on jõudnud tänapäeva kiirelt arenev ühiskond, kus juba 1. klassi mudilane teab, et lapsed ei kasva kapsalehe all, vaid et seks ja inimsuhted on täiesti normaalsed asjad. “Nende tõdede selgekstegemine on aga lapsevanema töö,” kõneles Anto Veldre, riigi infosüsteemi ameti infoturbeekspert eile Rakvere kultuurikeskuses toimunud konverentsil “See on turvaline IT”.

Tõsiasi, et tehnoloogia areng ei peatu, on üha kiirenev ning toetub eelnevale, nõudes inimeste pidevat kohanemist, peaks olema kõigile selge. Veldre sõnul on eilne päev see, et keegi võiks end üldse internetis ja IT-maailmas lõpuni mugavalt tunda – eriti oluline on mugavalt ja turvaliselt tundmine aga laste puhul, kes võivad küll olla targemad kui nende eakaaslased kümme aastat tagasi, kuid kes vajavad turvaliseks toimimiseks siiski täiskasvanu tuge.

“Elame maailmas, kus valitseb avatud tagatoa fenomen – last ei saa tuppa kinni panna, sest internet levib ka teki all,” selgitas IT-spetsialist kuulama tulnutele võrgumaailma kõikvõimsat ja kõikjale ulatuvat haaret. Sestap lasub täiskasvanuil koorem olla valmis ka kõige ootamatumateks küsimusteks ning vastata neile hiljemalt siis, kui küsitakse – muidu on Veldre sõnul juba lootusetult hilja, sest Google teab vastuseid niikuinii.

Ta tõi näite olukorrast, kus väike poiss satub vaatama pornofilmi, kus tegelasteks üks mees ja enam kui kümme naist, filmi enda kestus on aga alla poole tunni. “Laps oskab matemaatikat – ta jagab filmi kestuse naiste arvuga … Ja tekibki sooritushirm.” Sellise olukorra vältimiseks peab aga laps enne interneti kasutamist teadma, mis on seks ja millised on normaalsed inimsuhted.

Anto Veldre, kes ka ise koolides õpilastele IT-turvalisusest kõnelemas käib, pidas väga oluliseks, et täiskasvanud teaks, millal on õige aeg laps internetimaailma lubada ning kuidas teda seal suunata. Kriitiliseks etapiks pidas esineja just 1. klassi, kui laps hakkab tavalisest enam aega üksinda veetma ning satub endalegi teadmata uutesse olukordadesse.

Selleks et last mitte üleliia hirmutada pedofiilide ja muu sellisega, mida väike inimene ehk hästi ei mõista, soovitas ta kasutada nn elundidoonorluse näidet.

See tähendab, et tuleks lapsele jutustada lugu mõnest teisest väikesest lapsest, kes on internetis sattunud kurjade inimeste küüsi ning kellelt on röövitud organ. “Kõik lapsed tahavad terved ja ühes tükis olla, kuid sellised lood muudavad nad internetis ettevaatlikumaks.”

“Oleme sisuliselt sattunud paganlusest e-ühiskonda, jäädes samal ajal ugrilasteks, retsessiivseks tõuks, kes tahab üksinda konutada ja keda maailm eriti ei huvita.” Kuigi eestlasele mugavaks suhtlusdistantsiks on Veldre sõnul 1,3–1,5 kilomeetrit, on internet selle vahemaa peaaegu olematuks muutnud ja seega pääsevad meie kodudesse sageli ka need tegelased, keda me hea meelega sinna ei lubaks.

Kuidas lapsi ähvardavaid internetiohtusid vältida? “Õpetades!” sõnas koolitaja.

Konverentsisari IT-turvalisusest oli suunatud õpetajatele, noorsoo- ja sotsiaaltöötajatele ning kõigile, kes oma töös puutuvad kokku noorte ja lastega. Ürituse korraldas Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit koostöös BCS Koolitusega noorte internetialase turvateadlikkuse tõstmiseks.

Lisaks Rakverele toimuvad konverentsid teisteski linnades.