Juhtkiri: Pettumus teisest sambast

Hansapanga pensionifondi reklaam aastast 2003. . Foto: Toomas Huik.

Teise samba sissemaksete peatamise vaidlus oli üleval juba tänavu jaanuaris lisaeelarve tegemise ajal, kuid siis poliitikud kokkuleppele ei jõudnud.

Nüüd on peaminister Andrus Ansip tulnud taas sama plaaniga üsna resoluutselt välja ning valitsusel on kavas peatada kaheks aastaks maksed teise pensionisambasse.

Pankurid on selle otsuse peale pahased; opositsioon mures, et samm seab kahtluse alla riigi usaldusväärsuse ja õõnestab inimeste usku oma riiki; kogumispensionärid nördinud ning need, kes pole II samba lepingut sõlminud, saavad võidukalt teatada, et "ma ütlesin ju kohe, et sellest asja ei saa".

Kümme aastat on Eestis, kus noort põlvkonda ehk pensionimaksjaid vähe peale kasvamas, juurutatud tulevikule suunatud pensionisüsteemi, et inimene ise endale vanaduspõlveks raha panka kogub ning riik oma boonuse juurde paneb.

Igal juhul tähendab maksete peatamine kriisi Eesti pensionisüsteemis, sest kui see ei pea vastu rasketel aegadel, ei ole ta jätkusuutlik, ehk teda tuleks reformida. Aga kuidas, seda ei tea.

Riigi usaldusväärsuse seab niisugune otsus igal juhul ohtu. Küsimus on rahas, ja sugugi mitte väheses.

Kui riigil on tulevikus vaja pensionisambaga sarnane süsteem käivitada, siis pärast seesugust ühepoolset otsust on see ülimalt keeruline.

Pensioniskeeme on aegade jooksul olnud maailmas väga erinevaid ning kokku on kukkunud neist ka üksjagu.

Igaühel meist tuleb paraku sellega arvestada - nii fondid, aktsiad, ettevõtted, pangad kui riigid võivad hävida ja siis saab loota vaid iseendale.

Paljud on siiski teadvustanud, et kõige kindlam pensionisammas on lapsed, kellesse tasub investeerida nii aega kui raha, et oleks, kelle abile ja hoolitsusele loota vanaduspäevil - ka siis, kui riiklikud pensioniskeemid ei toimi.