Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/02/14/133207t1h67c1.jpg)
Kõiksepealt tuleb tunnistada, et kuni viimase ajani suitsetasin nelikümmend viis aastat järjepanu, paar paari nädala pikkust pausi välja arvata. Nood suitsust loobumise katsed aga olid juba ette hukule määratud, põhjuseks tõenäoliselt asjaolu, et veel polnud sündinud saatuslikku ning esmapilgul tõeliselt seletamatut segaduste pundart, mis kui vanajumala karvane sõrm nüüd siis suskas mu kummalise ja tüütu nahatõve hambu.
Asjalugu nimelt säärane, et viimased kaks aastakest kiskusin ma piipu, sest kaua sa hing suudad võistelda muudkui kasvava tubakaaktsiisiga, mis omakorda teadagi kergitab (isegi sala-) suitsu hinda. Nõnnamoodi siis arvestasin välja, et targem on soetada piip, tarvitada pakitubakat. Kusjuures tärkas kohe ka lootus, et kuna piibuga on tublisti tegemist – topi ja pahvi ja vahepeal taas süüta, sest kipub teine kustuma –, siis tekib sellegi arvel täiendav kokkuhoid.
Kõik sujuski nagu sõit lepase reega, ainult et vist sai liig odav tobi muretsetud, sest tänavu kevadeks oli piibukaha paberõhukeseks söestunud. No mammi, pealtnäha karmivõitu, aga sisimas siiski südamlik ja abivalmis inimene, tõi mulle sinna Koolimäele meite kreisilinna kaubandusest uue tubakapõleti. Sihuke kena, pisikese lakitud kahaga ja muidu igapidi neti väljanägemisega riistapuu oli.
Aga mõne aja pärast, sealsamas Koolimäe mändide all, läks mu väike piibutobist sõbrake ülekäte – kippus kuumaks kätte ning ajapikku kasvatas algul parema pöidla õnarusse, seejärel vasakusse kätte samasse kohta paksu naha, mis nädalate möödudes pragunes. Ja määri toiduõli, rasva või kätekreemiga – asi kiskus aiva hullemaks. Tõbi levis peopessa ja sõrmedele, nii et suve lõpul olid peod puhta lõhki, lõhed verelemmel.
Koju Kundasse jõudnud, avastasin sahtlinukast purgi tsinksalvi, see andis leevendust seniks, kuni Rakverre nahaarsti jutule pääsesin.
Praeguseks, tänu doktori asjatundlikule abile, käivad mu käbarad juba kaunikesti hästi, on, nagu kurjategijate puhul öeldakse, asunud paranemise teele.
Ja tundubki, et kurja juur peitus tolles tobis ja tema valmistamise tehnoloogias.
Igatahes lennutasin ta ahju juba Koolimäel, enne kojulendu, ning sest ajast peale saigi suitsuhimu otsa.
Oi sa saadanas, küll algul oli raske, aga mida päev edasi, seda helgemaks hommikud kujunesid, kuigi just pärast hommikukohvi tundus, et miskit nagu oleks tublisti puudu. Siis pistsin varbad siva kingadesse ja põrutasin padavai õue patseerima. Abi tõusis sellest üsna pea, nõnnasamuti päevastest rattaretkedest ümberkaudsetesse paikadesse. Juba tunneb nina metsa- ja merelõhnu ning näituseks lõunasupil on tera teine maitse kui vanasti. Üha külmemaks jätavad jutud ja teleka omakohtud, et kas ja kus suitsetamine ülepea keelata.
Omajagu soodustab asjade seesugust imelist lahenemist kodune eluviis ja pensionäri staatus – et mida asja nii väga muretseda, tormata ja ilmaelu üle pead vaevata.