P, 2.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Noored: Mäbing, mäbing obin labipse töbiö

Eva Samolberg
, reporter
Noored: Mäbing, mäbing obin labipse töbiö
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mall Hiiemäe tutvustamas mängulist raamatut Virumaa laste lõbustustest.
Mall Hiiemäe tutvustamas mängulist raamatut Virumaa laste lõbustustest. Foto: Arvet Mägi

Kes meist ei mäletaks pimesikumängu, peitust või keksu. Aga mis on pitt või taalrimäng?

Või hoopis milliseid sõnamänge suudad meenutada?

Vana Vihula vallavanem Villem Vihane

vedas Viljandist viis vaati vedelat virtsavett.

Viimase, viienda vaadi viskas vastu Viru

värava võlvi. Viru värava võlv värises.

(Väike-Maarja kihelkond, 1925)

See, et pitt on Virumaal peitus, tuleb ilmselt paljudele üllatuseks. Siinsetel tuntud ja vähem tuntud lastemängudel ongi väga palju eripärasid ja see oli üheks ajendiks folkloristile, Eesti rahvaluulearhiivi vanemteadurile Mall Hiiemäele, koostamaks koostöös MTÜga Viru Instituut ülevaatlikku (laste)raamatut “Virumaa vanad lastemängud”.

“Muist on liiva liidetud, muist on Siberisse saadetud,” ütles Mall Hiiemäe teisipäeval Rakvere keskraamatukogus oma uusimat teost tutvustades nende kohta, kes omal ajal lastemängude kogumise aktsiooni käigus raamatusse kantud mängukirjeldused kirja panid. Just sellepärast pidaski Hiiemäe praegust aega, kui on veel neid, kes vanu mänge mäletavad, sobivaks, et raamat välja anda.

Aktsioon ise leidnud aga aset hea jupp aega tagasi – aastatel 1934 ja 1935. Kuigi tolleaegsed lapsed teadsid mänge nii- ja naasuguseid, ei läinud kogumine siiski väga libedalt. Folkloristi sõnul olla laste eripäraks just see, et nad oskavad mänge küll suurepäraselt teineteisele õpetada, kuid arusaadavalt kirja panna mitte. “Eks see ole nagu ikka rahvapärimusega, mis suusõnaliselt ühelt inimeselt teisele kandub.”

Raamatu koostamisel lähtus teadur sellest, et ka tänapäeva lastel oleks seda põnev uurida ja ehk oma mängupagasitki mõne ununud lõbustusega täiendada. Sestap peab Hiiemäe raamatu sihtrühmaks Ida- ja Lääne-Virumaa lapsi vanuses viis kuni viisteist aastat, kuid ka eakaid, kelle juured on vanal Virumaal. “Jätab ju lapsepõlvemängude aeg mälestusi kogu eluks. Loodan, et selle raamatu mänguvalik aitab neid esile tuua,” rääkis Hiiemäe.

Aja jooksul tavad ja kombed muutuvad. Kui kastikeksu asendas kummikeks, mis oli just tütarlaste seas popp veel möödunud sajandi lõpus, siis sellegi mängu on kõrvale tõuganud tänapäevased meelelahutusvidinad, mille tõttu lapsed enam väga ei hüppa ega jookse, nagu see ikka lastel tavaks olnud, vaid pigem istuvad paigal.

Miks on siis mängimine üldse oluline? Pealtnäha lihtne küsimus, kuid vastuseid on mitmesuguseid. Loomulikult peetakse neist lugu kui lõbusast ja meelt lahutavast ajaviitest. Kuid see ei ole rahvaluuleteadlase sõnul veel kõik. Viidates tuntud sportlike rahvamängude propageerija Aleksander Kalamehe sõnadele, ütles Mall Hiiemäe, et mängude varal on võimalik lastes edendada kõiki kehalisi võimeid. Samuti saavad lapsed koos tegutsedes end kehtestada ning õppida elus vältimatult vajalikku suhtlusoskust.

Just viimane olevat eriliselt päevakorda kerkinud kasvuraskustega lastega tegeldes, seega omistatakse mängudele väga suur sotsialiseeriv roll. “Mänguseltskonnas õpib laps teistega arvestama ja erinevates situatsioonides õiges­ti käituma.”

Kui paljudele võib tunduda, et rahvapärimus on miskit vana ja koitanut kuskil arhiivinurgas, siis tuleks oma mõttemaailma kiirelt värskendada. Just nimelt seda soovitas teha Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi juhataja Risto Järv, kelle sõnul jätkub pärimuse taastootmine meie ümber igal hetkel ja igal päeval.

Olgu see ahelkiri internetis, mõni pilt, mõni salmike või midagi muud, mis võib meile esmapilgul üsnagi tühine paista.

Sellepärast võib olla huvitav Virumaa lastemängude raamatust lugeda ka seda, et laste ja noorte oma keel ei ole mingi uue aja sünnitis, vaid on eksisteerinud ühel või teisel kujul alati – juba sadu aastaid tagasi.

“On ikka vahva küll, kui oskad “omadega” rääkida salakeelt, nii et “võõrad” sellest ei taipa. Niisugune keelekasutus rõhutab ka sõpruskonna ühtekuuluvustunnet,” kirjeldab Mall Hiiemäe raamatus oma keele, tänapäevaselt slängi olemasolu tähtsust lastele.

Kellele jäi aga arusaamatuks siinse loo pealkiri, sel tasub värskendada oma pi-keele oskust – kui sõnade sisse lisatakse rõhuline täheühend “pi” või “bi”, on tegemist pi-(bi-)keelega.

Salakeele kõrval on armas meenutada ka sõnamäge, neist tuntuim sõnade alguses ühesuguste häälikute pruukimine.

Näiteks Haljala kihelkonnast 1924. aastal kirja pandud sõnamäng:

Vana Viru Villem viskas viis vaati virret vasta Viru väravat.

Viru värav võnkus, vankus, vaos viimaks viltu.

Raamatu “Virumaa vanad lastemängud” on koostanud ja toimetanud Mall Hiiemäe, illustreerinud Mari Hiiemäe, kujundanud ja küljendanud Pille Niin.

Raamatus avaldatud tekstid pärinevad Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi kogudest.

Tagasi üles