Marge Salumäe: I(E)lusa emakeele kaitseks

Foto: SCANPIX

Viimasel ajal on olnud lehest lugeda ja mujalt meediast kuulda ahastavaid hüüdeid eesti keele allakäigust ja peatsest surmast hirmsa inglise keele rüpes.

Tõsi ta ju on, et aina enam satud silmitsi väljenditega, mida varem pole kohanud. Tõele au andes, aru saame neist sõnumeist ju ikkagi. Või siis mitte.

Pidin mõni päev tagasi lugema läbi hoone elektriprojekti, et anda sealt paar arvu. Jäin ülesandega jänni. Lugesin need mõned leheküljed küll kaks korda hoolega läbi, sõnadest sain aru, kuid asjast mitte mõh­kugi.

Elekt­riasjandus ei ole minu ala, olen filoloog. Ku­niks elektronid mööda traa­te ki­mavad, on kõik korras, ja kui telekas jääb tummaks, siis kordan klassikute sõnu, et ahvid võtsid voolu ära. Lepin sellega, et elektrindus kasutab omi märke, mida ma pole ära õppinud. Ja neid alasid on palju.

Maailma peegeldav märk
Kurdame, et keelest kaovad ilusad sõnad ja asemele tulevad vaid koledad. Ehk tunnetavad noored maailma lihtsalt tundlikumalt, ja kui maailm on jõhkram ja inetum, siis on seda sõnadki.

Keel on märgisüsteem, milles on selle kasutajad kokku leppinud ja mis peegeldab kasutamise keskkonda.

Maailmas on keeli kahe tuhande ringis ja kõik nad on rohkem või vähem erinevad, sest keskkond, milles nad on tekkinud ja arenenud, on erinev. Lauskmaa rahval on vajalikud teised märksõnad kui mägede poegadel, kõrberahvas ei vaja sadat sõna lume erisuste tähistamiseks nagu eskimod.

Emakeeleõpetaja imestas ajalehes, et lapsed ei tea sõna "räitsakas". Räitsakas on selline suur liitlumehelves, mis langeb taevast vaikse tuulega nullilähedase tem­peratuuri juu­res.

Hakkasin mõtlema, millal viimati mina selliseid räitsakaid nägin. No päris mit­mel aastal kindlasti mitte, sest pole ju lund õieti olnudki. Lapsed ei saa teada sõna, millele nad ei oska tähendust juurde panna. Ja nad ei va­jagi seda.

Pigem on neil vaja tun­duvalt suuremat hulka muda olekuid tähistavaid sõnu. Klii­ma ja maailma muutumine!

Lapsed peavad koolis läbi lugema "Kõrboja peremehe". Õpetaja küsimusele, millest see raamat kõneleb, tuli noormehelt vastus: "Villu tahtis saada, aga Anna ei tahtnud anda." Ja ongi ju nii, väga täpne vastus.

Mina saan küll aru, miks noored Tammsaaret lugeda ei taha. Enne läheb kõht tühjaks, kui "Tões ja õiguses" lause otsa lõpeb.

Nii pikki põimlauseid võis mõttes vormida Andres, kui ta vankripäral Mäe talu poole loksus, tänapäeva liikluses peab väljenduma konkreetselt ja lühidalt, muidu aetakse sind lihtsalt alla.

Eesti keel on soome-ugri keel. Oma häbiks pean küll tunnistama, et ei mäleta täpselt, kui palju on meie keeles säilinud algupäraselt smugrilisi sõnu, aga see arv oli näruselt väike, päris kindlasti kohe alla 10 protsendi.

Ülejäänud sõnad on laenatud teel teiselt poolt Lõuna-Uuraleid siiakanti ja juba siin elades küll venelasilt ja rootslasilt, sakslasilt ja soomlasilt, sekka lätlastelt, mustlastelt ja muilt rahvailt, ikka vastavalt sellele, kes parasjagu Eestimaal korda lõi.

Adrakured ja juhtimispult
Sõna "eesti" laenus meie keel­de saksa ja rootsi keelest XVII sajandil, ent rahva keelepruuki juurutas selle sõna alles papa Jannsen XIX sajandi keskel. Adrakured on küll kena sõna kündmise juures, aga kas nüüd John Deere'i traktori juht­pulti just nii peaks kutsuma, kahtlen.

Või köögikombaini männaks. Vana hea Wiedemann jääks hätta, seletamaks arvutias­jandust, tuumatehnoloogiat ja kvantfüüsikat. Ah mis, isegi filoloogilistes ja pedagoogilistes tekstides tulevad esimese hooga lugedes tuttavad ette vaid sidesõnad ja käändelõpud.

Aeg muutub, ilm muutub, inimene muutub, mis sel keelelgi muud üle jääb kui kaasa minna. Hull oleks lugu siis, kui keel seisma jääb ja seetõttu enam pruukida ei sünni.

Ladina keel on täiuslik, kuid surnud. Elasime üle sakslased ja jäime ellu, elasime üle venelased ja ikka hingitseme, küll ka inglise keel kord taandub. Kuid siis tuleb järgmine, kuhu ta ikka jääb.

Kallitele keelevanematele võib vaid öelda, et nende lapsuke on terve ja ergas ning areneb igati normaalselt. Jõudu keele kasvatamisel ja kasutamisel!