Juhtkiri: Võõra võla tasumine

Foto: Toomas Huik.

Võtta laenu oli veel paar aastat tagasi võrdlemisi kergelt tulev otsus. Suur osa üliõpilastest on võtnud õppelaenu, et oma õppimisperioodil toime tulla. Kui raha ei olnud just vaja elamiseks, siis mõne eseme soetamiseks ikka.

Laenates asub inimene vabatahtlikult võ­laorjusesse. Asja üks külg on, kui inimene pandib laenu tagatiseks oma elamise või muu vara - siis see peaks olema tema isiklik asi. Aga hullem variant on käendamine, sest käendamisega võetakse ju võlgnikult kohustus ise võlg tagasi maksta.

Praeguse tegeleb haridus- ja teadusministeerium ligikaudu kolme tuhande õppe- ja laenuvõlglasega.

Sissenõutav võlasumma küünib 62 mil­joni kroonini. Nüüd pöördutakse ka käendajate poo­le, kel võib samuti olla kuri karjas. Õppelaenude puhul on enamasti käen­dajateks emad-isad, ja kes siis oma lihase lapse heaolu nimel keelduks.

Ei keeldutud omal ajal allkirja andes ega saa seda teha ka olukorras, kui laen vaja tagasi maksta.

Laenukäendajaks hakkamist tasub tõsiselt kaaluda, sest kui laenuvõtja - olgugi lähisugulane - hätta satub, on laenuandja kohe käendaja kukil ning kerge südamega antud allkiri võib aastate pärast kurjalt kätte maksta, nagu saab lugeda ka tänasest Virumaa Teatajast.

Laenu tuleb võtta siis, kui teisiti ei saa, kuid peab arvestama, et selle tagasimaksmiseks peavad olema samuti võimalused. Laen võib kohati tunduda küll mugav lahendus, kuid tegelikult see nii pole.

Kuigi eestlastel on olemas vanasõna, mis võrdleb laenuraha laastutulega, ja teine, mis ütleb, et võlg on võõra oma, on suh­tu­mine siiski liiga kergekäeline.

Reklaamid, mis esitavad laenu kui imelist pääseteed, on nagu Hollywoody filmid: lõpus noored küll abielluvad, kuid seda, mis edasi saab, ei näidata.