Andres Arrak: pensionisammaste maksete peatamine on hea mõte!

Andres Arrak. Foto: AFP / Scanpix

Alustasin makseid II pensionisambasse 2002. a novembrist. Minul kui selleks ajaks juba vanal mehel ei tasunud III sambasse enam panustada. Seepärast valisin II samba tasakaalustatud strateegia.

Nüüdseks oleme käsikäes Eesti riigiga minu pensioni panustanud juba seitse aastat. Kontrollisin netipangast järele. Seitsme aastaga on minu fondivalitseja suutnud sissemakstud summat 2500 krooni võrra kahandada, olles vahepeal oma halduskulud usinalt sisse kasseerinud.

Läksin siis huvi pärast ja uuri­sin erinevate fondide tootlust. Kuue kuu jooksul oli see järgmine: K1 - miinus 8,74%, K2 - miinus 16,63% ja K3 - miinus 23,61%. III sambaga on lugu veelgi hullem: V1 - miinus 21,3%, V2 - 28,92% ja V3 - miinus 36,77%. Niisiis ulatub oma vanuripõlvest hooliva inimese lühiajaline kaotus sõltuvalt tema ahnuse määrast kümnendikust kolmandikuni. Ja see ei ole kogu kaotus.

Summaarne inflatsioon on aastatel 2003-2008 olnud 30%. Nii et kolmandiku on minu pensionifond odavnenud ainuüksi inflatsiooni tõttu. Hea, et minu makseperiood kokku suhteliselt lühikeseks kujuneb. Ja mind ei lohuta jutt pikaajalisest positiivsest tootlusest.

Loomulikult, ka Dow Jonesi bör­siindeks jõudis "suure depres­siooni" eelsele tasandile tagasi 1955. aastaks ehk siis 26 aasta hiljem. Minul isiklikult ei ole lihtsalt nii kaua aega oodata.

Selles kontekstis tundub valitsuse ettepanek pensionifondi maksetele kaheaastane moratoorium kehtestada igati õigeaegne ja kohane.

Ullikesele maksjale pannakse lihtsalt pidur peale. Sama peaks ka SMS-laenu võtjatega tegema, sest viimaste reklaamid on pärast lühikest vaheaega eetrisse tagasi jõudnud. Seda mõistetavam on pankade kui fondihaldurite pahameel - nende kõrgesti kvalifitseeritud ja hästi tasustatud liivakastimängud rahvusvahelistel finantsturgudel on sunnitud hoogu maha võtma.

Ent kogu asjal on ka globaalsem dimensioon. Olen üha enam veendunud, et käesolev ei ole mitte niivõrd kinnisvara-, finants- ega majanduskriis, kuivõrd eelkõige väärtuste kriis.

Ka mina teadsin juba 2002. aastal,

et tegelikult ei tasu kogu mäng ennast minu jaoks nagunii ära. Aga esiteks on II sammas kohustuslik ja teiseks ... hingerahu maksab samuti midagi. Lisaks nelja lapse üleskasvatamisele (loomulik pensionisammas) olen ma toetanud ka Skandinaavia panku ja elavdanud rahvusvahelisi finantsturge.

Moodne urbaniseerunud vabaabielus linnainimene jätab tarbimishulluses lapsed tegemata. Aga et alateadvuses kummitab hirm väeti vanaduspõlve ees, siis maksabki ta hullumeelseid summasid erinevatesse pen­sionifondidesse. Mis siis, et sama raha eest jõuaks õige mitu last üles kasvatada.

Eelnevast piisaks, et II samba pensionimaksete peatamine heaks kiita. Olen nimetatud moratooriumi poolt aga ka sel põhjusel, et jooksvate tulude kärpimise asemel tundub tulevaste hoomamatute ja ebakindlate tulude kärpimine igati mõistlikum. Seepärast ei ole ma nõus rahandusminister Padari väidetega kaotatud tulude kompenseerimisest. Mingit kompenseerimist ei ole vaja.

Sambamaksete peatamine on tõeliselt solidaarne abinõu kriisisituatsioonis. Valida on, kas jooksvate kulukärbetega jahutada majandust veelgi või kahandada makseid (mõttetusse) pensionifondi. Sellised lood.