Ramo Pener: Amokijooksu tagamaad viivad lähisuhete valupunktideni

Ramo Pener. Foto: Erakogu

Amok - malaisia keeles mengiä, tähendab hullumeelset ja pimedat soovi valimatult rünnata ning tappa. Indias tähistati sõdalasi terminiga amuco. Indoneesiast kandus mõiste edasi islamimaailma, kus amokijooksu mõistet kasutasid usumärtrid "püha sõja" kontekstis.

Amokijooksu võib pidada pimeda agressiooni sünonüümiks. Teadaolevalt leidis märtsis aset kaks ja aprillis üks amokijooks. Esimese veresauna korraldas Lõuna-Saksamaal Baden-Würt­tembergi liidumaal 17aastane noormees.

Ülejäänud kaks korraldasid täiskasvanud mehed USAs. Nii lühikese ajaga nii palju tragöödiat, valu, leina ja vastuseta küsimusi.

Ammu pole juba tegemist ainuüksi Ameerikale omase fenomeniga, sest 2002. aastal toimus koolitulistamine ühes Erfurti gümnaasiumis, kus tapatalgute käigus hukkus 16 inimest pluss tulistaja ise.

Vaimne kasvulava
Psühholoogide arvates innustab amokijooksjaid tähelepanuga kaasnev joovastus ning rahuldamata jäänud enesekehtestamise vajadus.

Tulistajad on ühekorraga pildil kogu maailmale vaatamiseks. Koletu tegu tekitab tegijas tunde, et ta on kõikvõimas ning võitmatu. Amo­ki­jooksjat iseloomustab kahestunud isiksus (identiteet), väärastunud mina- ja maailmapilt, sotsiaalne isolatsioon ning põgenemine reaalmaailmast illusoorsesse (tehis-, virtuaal-)maailma.

Eriti ohustatud on need noored, kes elavad välja oma vägival­la­fantaasiaid ning kellel on juurdepääs relvadele. Seetõttu ei saa üle ega ümber vägivaldsetest filmidest ega arvutimängudest.

See on noore, kujuneva ning hapra teismelise vaimne ja emotsionaalne kasvulava. Nooruk toidab end mõtete ja tunnetega, mis hiljem hakkavad kujundama tema maailmavaadet, hoiakuid, väärtusi ning käitumisnorme.

Winnendeni koolitulistajal oli elust kõrini. Kui uskuda, et chat'i-keskkonnas kirjutatu kuulub just temale, siis oli tal plaanis korraldada "korralik grillipidu".

Saksa psühhiaatrite arvates põhjustab amokijooksu alandatuse ja allasurutuse tunne. Meditsiinis nimetatakse amokijooksu vahel ka laiendatud enesetapuks, mis baseerub just vägivallafantaasiatele. Mõrvar soovib oma tegevusele anda nn ajaloolise tähenduse.

Tapmine kui sõltuvus
Ego-shooter on mõiste arvutimängude maailmast, kus isik saab relvade abil oma minale anda uue perspektiivi, tappes virtuaalseid vaenlasi.

Tapmisest kui protsessist saab psüühiline sõltuvus, mõnu- ja joovastustunne tekib ärapanemisest, äratapmisest, koha kättenäitamisest, alandamisest jne.

Umbes kaks miljonit sakslast mängib taolisi mänge. Kõige tuntum neist arvutimängudest on Counter­-Strike, kus sõditakse terroristide vastu. Ei tahaks isegi õudusunenäos seda näha, et mingi erakond Eestis vorbiks arvutimänge vastaserakonna liikmete pihta tulistamise eesmärgil. See on palju hullem, kui pildi- ja lindiskandaal kokku.

Arvutimänge on võimalik mängida ka internetivõrgus üle maailma, ühel ja samal ajal. Mikrofonide ja kõlarite abil saab virtuaalsetele tapatalgutele emotsioone juurde lisada.

Teine üle maailma tuntud sõjasimulatsioonimäng on Call of Duty. Vägivallale õhutavad üleilma tuntud brutaalsed arvutimängud on veel F.E.A.R, Manhunt ja Postal. Saksa spetsialistid mõtlevad, kuidas piirata juurdepääsu nimetatud mängudele.

Saksa psüh­holoogia­profes­sor Helmut Lukesch on seisukohal, et arvutimängud on multikausaalsed ja sugugi mitte ühedimensionaalsed. Igast mängijast ei saa veel mõrvarit, kuid seos mängu- ja pärismõrva vahel pole sugugi olematu.

Psühholoog on seisukohal, et amokijooksjal on motivatsioon harjutada laskmist inimese pihta ning peavad olema oskused relva käsitsemiseks.

Saksa teadlane on arvamusel, et maailm ei kaota sellest midagi, kui vägivallamängud asendada spordimängudega, kus ei kultiveerita agressiivset mõtlemist.

Kui vanemad taunivad kodus vägivalda, kui koolid teevad vägivallavastaseid kampaaniad ja kui sellest hoolimata on lapsel sõltumata ajast ja kohast ligipääs vägivalda õhutavatele män­gudele, siis osutub tehtu nullilähedaseks.

Aeg ja raha
Timi vanematel Winnendenis ei olnud poja jaoks eriti aega. Raha ja rikkusega paraku armastust ja turvalisust ei osta ega asenda. Miljonimaja ei loo veel kodusoojust. Poissi vaevas depressioon ning tal oli ravi pooleli psühhiaatriakliinikus.

Poisi põhilise etteheite kaasinimestele võib kokku võtta lausesse: "Keegi ei tunnusta minu potentsiaali." Poiss käis isaga koos laskmist harjutamas. Kas ta siis seal ei saanud piisavalt tunnustust? Ei tea. Huvitav asjaolu on aga see, et mõned kuud enne veresauna kirjutas Tim eetikatunnis kirjandi selle kohta, et relvaseadust tuleks karmistada.

Kas Timi näol oli tegemist üksiküritaja, tõrjutu või sotsio­paadiga? Diagnoosi mõttes võib psühhopaadist saada sotsiopaat, kui käitumist iseloomustavad neurootilisus ja depressiivsus. Paljudel kujunevatel isiksustel on kohanemisraskused, sotsiali-seerumisprobleemid ja rollikonfliktid. Me lõheneme (kahestume) individuaalsel tasandil, me võõrdume grupi tasandil ja me kaugeneme ühiskonna tasandil. Kuidas üksteisele ja teineteisele rohkem läheneda? Abi ja tuge pakkuda?

Lähisuhted määravad selle, millised on suhted väljaspool lähikonda. Kas me vanemate või õpetajatena märkame, kui laps hakkab lõhenema, eemalduma, irduma, tõrjuma, võõrduma? Seda oleks vaja märgata nii kodus kui ka koolis (tunnis ja vahetunnis).

A. Schopenhaueri mõistujutt okassigadest on väga õpetlik. Selles loos peavad okassead talvel teineteist vastastikku soojendama. Et ellu jääda, tuleb väga tihedalt kokku hoida, okaste tõttu tõmbuvad aga sead teineteisest üha rohkem eemale ning ellujäämine on seega raskendatud.

Kriisiplaan peab valmis olema igal koolil. Winnendeni kooli juhtkond hoiatas kooliraadio vahendusel kõiki õpetajaid lausega: "Proua Koma tuleb."

Koma on tagurpidi amok. Seeläbi oli võimalik suuremat paanikat ära hoida.

Amokijooksja ohvrite vanemad ei soovi, et veresauna korraldaja nime pidevalt meedias mainitakse, sest nii võib antikangelasest saada veel kangelane.
Ennetustöö algab kodus.

Mär­gakem oma last, mitte kui ainult bioloogilist isendit, vaid kui isiksust, kes muutub ja areneb. Märgakem sellega kaasnevaid võlusid ning valusid.