:format(webp)/nginx/o/2008/12/03/100419t1h4854.jpg)
Reede, 3. aprilli hommikul parkisin pahaaimamatult auto Rakveres Pikal tänaval maja nr 32 ette parkimiseks lubatud alale. Kui autost väljusin, tormas minu poole meeskodanik, jää raiumiseks mõeldud raudkang käes, ja karjus: "Siia parkimine keelatud, kao kohe siit oma autoga minema!"
Esimesest ehmatusest toibunud ja veendunud, ega öö jooksul pole sel tänavalõigul liikluskorraldust muudetud, otsustasin siiski jätta auto samasse kohta, sest seal oli enne minu oma veel mitu autot. Eemaldudes ja loengusse kiirustades kuulsin selja taga eespool nimetatud kodaniku sajatusi: "Nii ma seda ei jäta, keeran sul rattad alt ja lõhun auto!"
Koolist naastes leidsin eest ratastega, terve auto.
Selleks päevaks oli vahejuhtum lõppenud. Järgmisel hommikul kella 9 paiku autot samasse kohta parkides leidsin taas eest eelmisest hommikust tuttava väga õela luuamehe.
Õnneks seekord mitte enam raudkangi, vaid kõigest luuaga. Kuna mees pidas samasuguse monoloogi nagu eelmisel hommikul, otsustasin teavitada ka politseid toimunud intsidendist.
Kui loengust tulin, paistis auto vigastusteta ja sõitsin koju. Kodus rääkisin juhtunust ka abikaasale. Hiljem sõitma minnes märkas ta, et kadunud on kõnniteepoolsete rataste ventiilikorgid.
Kuna olid üsna läikivad nupud, siis ihaldas neid endale kas harakas või luuamees ...
Arvan, et iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde.