Kört* tšilliga korea moodi

Lahemaa Rahwamuusikud. Foto: Viivi Voorand

“Täitsa nagu unenägu oli see!” õhkas Lahemaa rahwamuusik Riho Hütt, helesinised silmad Lõuna-Korea päikest täis. Erinevalt rahvariietest jäi pilk maailmafolklooripeol pleekimata.

Haljala rahvarõivakomplekt aga pleekis aknal kahe näitusenädalaga nii luitunuks, et sinisest sai midagi halli ja roosa vahepealset. Triipudest ei tasu rääkidagi. Tuleb lihtsalt uus teha.

Inimestel läks Anseongis palju paremini. Oma nime hieroglüüfidega kirjutada oskavad nii Riho Hütt, Raivo Riim ja folkloorirühma juht Viivi Voorand kui ka kõik teised World Folkloriadal Anseongis käinud Lahemaa rahwamuusikud. Lisaks kogemus, mis tunne on olla miljonär, kui taskus iga euro eest 1400 voni.

World Folkloriada tähendab ülemaailmset folklooriolümpiat. Festivalil Anseongis osales 42 riiki. Festival, kus iga päev kaks – ühel küll kolm – veerandtunnist esinemist pluss rongkäik, olnuks Lahemaa Rahwamuusikutele, kes harjunud andma pikki kontserte, kergelt puhkusehõnguline, kui poleks puhtast tantsulustist rohkem jalga keerutatud.

“Kuna varem tuli kohale minna, juhtus kord nii, et ees esinemas kedagi ei olnud. Panime aga pillid särtsuma ja tantsud tantsima, vaat siis tuli meie tavalist tüüpi pooleteisttunnine esinemine. Seal saime rahvaga nii hästi kontakti, et tuldi koos meiega tantsima,” rääkis Viivi Voorand. Üks õpetaja oli sõitnud spetsiaalselt kohale eesti tantsu vaatama, sest Leigarite kunagisest esinemisest oli talle see nii väga meeldima hakanud.

Festivalil sai näha nii ehtsat folkloori kui ka folklooril põhinevat lavatantsu. Viivi Voorand selgitas, et CIOFFil ongi kaks liini: baasfolkloor, mida meie mõistame folkloorina, ning folkloori sugemetega kunsttants, sinna vahepeale jäävad folkloori töötlused.

“Nautisime eriti neid esitusi, kus oli tunda ehedat folkloori, mitte esinemist publikule. Erilised olid portugali laulud, tšiili tantsud, gaboni rituaalsed tuletantsud, hollandi puukingatantsud, india ja jaapani naiste tantsud,” sõnas Raivo Riim. Ta meenutas Kristjan Toropi kuldseid sõnu, et folkloori esitamine laval on nagu kirja kirjutamine: kui tahan, panen punkti, aga võibolla hoopis koma ja jätkan lauset. Samamoodi on tantsu-lauluga: täna tunnen, et tahan põrutada jalaga tugevasti vastu maad, aga homme sama koha peal vaatan oma partnerile sügavamalt silma ja hoopis emban teda tavalisest tugevamalt, sest tantsid-laulad vaid oma partnerile, ja sellist ausat esinemist naudib ka publik. Sellest lähtuvad alati ka Lahemaa Rahwamuusikud.

Lisaks ametlikele esinemistele käis ka kõiki külalisi majutanud hotelli ümber rahvusvaheline folklooripidu, kus puntidesse kogunesid eri rahvusest pillimehed, lauljad ja tantsijad. Prooviti võõramaa pillidest helisid kätte saada, koos mängisid eesti lõõts ja brasiilia kastanjetid, virulaste torupill ja lõunamaa trummid. Kes mängis, kes tantsis ja kes õpetas teistele oma tantse.

Koreas on rahvuslikud akrobaatilised tantsud ja köietants. Eestlasi vaimustas tants, kus meestel oli mütsi küljes vedru ja selle otsas nii pikk lint nagu iluvõimlejatel. Pealiigutustega pandi lindid mustreid joonistama. “10–15 meest tantsib, lindid liiguvad üles-alla, paremale-vasakule, nad ise hüppavad ja löövad trummi samal ajal,” rääkis Riim. Anseongi festivali logol oligi põhikujundiks müts koos lintidega.

Rahwamuusikutele jäi silma, et festivaliala külastas palju igas vanuses lapsi, igal rühmal või klassil oma vorm, ühte värvi seljakotid, peal nimed ja vanemate telefoninumbrid, et kui keegi kaduma läheb, leitaks kohe üles. “Väga kuulekad lapsed, uskumatult,” märkis Riim. “Lapsed on nii korralikud maast madalast, keegi ei jookse kuhugi. Suured inimesed samamoodi. Kord on oluline, kellaajast kinnipidamine käib minutipealt, kõik esinemised algasid täpselt,” rääkis Hütt.

Külaliste heaolu ja turvalisuse peale oli mõeldud põhjalikult – ootel oli telgitäis lastekärusid ja teine invakärusid, oli imetamise telk, meditsiinitelk, valvel kiirabiautod ja tuletõrjeauto.

Festivalikülalised käisid vastuvõtul Anseongi linnapea juures. “Anseong tahab jäädagi väiksemate festivalide korraldajaks, et tutvustada teiste maade kultuuri oma maa inimestele ja arendada nende vahel, kes kokku tulevad, sõprust. Ja kui see sõprus toimib, siis ei saa ka maailmas olla sõda, on rahu. Niisugust ilusat mõtet kandis linnapea kõne. Minu meelest see oli väga tore,” kõneles Viivi Voorand.

Kõigile rühmadele kingiti hõbedasel metallplaadil tunnistus World Folkloriadal esinemise kohta. Festivali reglemendis oli kirjas, et iga maa teeb omapoolse kingituse, mis paigutatakse festivali memoriaali. Lahemaa Rahwamuusikuid jääb meenutama Riho Hüti klaasiteos Virumaa käisekirjadega.

Ehkki folkloorirahvas viibis suurema osa ajast festivalipaigas, jõuti näha ja kogeda mõndagi koreapärast. Kuningapalee juures käidi vaatamas auvahtkonna vahetust, mida saatsid löökpillid ja “muu kilin-kolin”. “Paleekompleksid olid niisugused, et olid hooned, kus tehti tööd, ja need, kus käidi mediteerimas ja ennast laadimas, eraldi hoones elasid lossi daamid,” rääkis Voorand.

Festivali etnograafiaalal oli eestlastel võimalus oma käega proovida riisi ropsimist ja ka riisimaiustuse tegemist – keedetud riisi taoti ja taoti, kuni sellest sai midagi närimiskummi taolist, kuhu keerutati sisse moosi, nii et tuli kokku nätskevõitu komm.

Rahvuslikul lõunal pidi jalatsid jätma ukse kõrvale ning istuma maas matikesel. “Meie mõistes Hiina kapsast hapendatakse nii tšilliga kui mitut muud moodi ja tarvitatakse toiduks ka hautatult ning igasuguste lisanditega,” märkas Viivi Voorand. “Väikeseid topsikuid oli laud täis, ise valid. Palju asju oli marineeritud. Küüslauk on nende köögis väga populaarne. Juustu ei sööda seal maal üldse,” tähendas Riho Hütt.

Festivaliliste jaoks oli kolm korda päevas kaetud hiigelpikk Rootsi laud, kus leidus nii Euroopa kui ka Aasia toite. Uudis­himulikumad lahemaalased käisid maitsmas sisikonnast valmistatud toite, mis olnud tõelised vürtsipommid. “Isegi sealse tavalise toiduga tunned, kuidas see nagu tuli alla läheb,” sõnas Riim.

Kohaliku toidu valmistamisega tehti tutvust pastatehases, kus jahvatatud punastest ubadest valmib kört, mis pannakse kolmeks-neljaks aastaks maa sisse savipottidesse laagerduma. “Pärast tehakse see maitseainetega erimaitseliseks, aga lõhn meenutas seda, kui terve tantsurühm võtaks korraga kaua jalas olnud kingad ära,” mainis Voorand.

Omaette nähtus on sealsed õunad ja pirnid, millest jäetakse puu otsa vaid parimad, millele seotakse ümber paberkott, et kahjurid ligi ei pääseks. See kajastub ka puuviljade hinnas.

Korealased on väga kokkuhoidlikud ning kuigi Korea on suur autotootja, sõidetakse tagasihoidlike Kiade ja Hondadega. Tänavajalatsitest on ülekaalukad lemmikud tossud, mida kantakse igasuguse riietuse juures. “Aga kontori ukse taga vahetatakse kingad jalga,” teadis Riim.

Korea kultuuri juurde käib tänaval sülitamine, samas on tänavad äärmiselt puhtad, igasugune praht korjatakse silmapilk ära ning prügikastid toimivad. “Puuleht korjatakse ka kohe ära, kui maha kukub. Ja tänavat pesti harjaga,” mainis Hütt.

Korealaste erakordset ausust said lahemaalased kogeda omal nahal. Hiigelturul, kus rahvast murdu, pidi üks naine maksma ostu eest 10 000, aga tema andis 5000- ja 50 000vonise raha. “Kui ta oli juba üsna kaugel, jooksis müüja talle järele, otsis rahvamassi seast üles, ja kuna keelt ei osanud, võttis naise rahakoti, avas selle tema käes, pani 50 000 sinna tagasi ja võttis 5000,” jutustas Voorand.

Reisi kõige hingetumaks võtvat hetke kogesid eestlased aga ühel vähestest sõitudest väljaspoole Anseongi, linnas nimega Sokch’o – päikeseloojangu hetke mägedes.

* kört - seelik; püdel puder