Intervjuu: Sigrid Petoffer: “Iga laps peab kasvama turvalises peres”

Sigrid Petoffer Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

MTÜ Oma Pere on viis aastat toetanud telefoni, interneti ja kohtumiste teel peresid, kes soovivad lapsendada või siis on seda juba teinud. MTÜ tegevjuhi Sigrid Petofferi meelest peab laps kasvama perekonnas, kus tal on eeskujud, kus ta näeb päris elu.

Kui palju on Eestis neid inimesi, kes sooviksid oma perega liita võõra lapse?

Lapsendada soovijaid on Eestis 600 ringis ehk üle 300 pere. Lapsi, kes peret vajavad, on lastekodudes 1114, neist paarsada on raske või sügava puudega ning elavad seal vanema avalduse alusel.

Lapsendamise puhul peab laps olema oma bioloogilistest vanematest juriidiliselt vaba. Kuna vanemaõigused on puutumatud ja pühad, siis osal vanematel on lapse hooldamise õigus ehk isikuhooldusõigus peatatud või piiratud ehk nende lapsi ei saa lapsendada.

Küsimus ei ole selles, kas laps on vaba või mitte, kõik lapsed väärivad perekonda, vajavad kindlaid reegleid ja piire, kindlaid täiskasvanuid. Küsimus ei ole mitte niivõrd lapsendamises endas, kuivõrd selles, et laps peaks elama perekonnas, kus tal on eeskujud, kus ta näeb päris elu.

Ükskõik kui ilusad ja head on meie lastekodud, ei ole seal kindlaid täiskasvanuid. Asutuses on liiga palju erinevaid inimesi lapse ümber, mille tõttu ei teki lapsel tihti kiindumussuhet, mis omakorda takistab teda täiskasvanuna püsivaid suhteid loomast.

Muidugi on ka lapsi, kes saavad edukalt asutuses hakkama, kes on teadlikud, õpivad hoolega, omandavad hariduse.

Ometi toimib lastekodudes tänapäeval peresüsteem ja justkui on loodud eeldused selleks, et laps tunneks end sealses keskkonnas hästi.

See on võibolla natuke petlik. Ehk oleme lasknud end uinutada sellest, et avatakse uusi peremaju, aga need on siiski asutused. Seal on omad nõuded, inimene võib iga hetk töölt lahkuda – nii ka tihti juhtub, sest töö on vähetasustatud ja suhteliselt raske.

Mõnikord inimesed mõtlevad, et lapsendamine on väga keeruline: mina ju ei anna selle pere mõõtu välja, lapsendajad peavad olema ilusad ja targad, erilised. Tegelikult nad ju ongi. Iga lapsendamine on ainulaadne ja pere juures hinnatakse üldist toimetulekut. Lisaks ei tohi lapsendaja olla kriminaalselt karistatud, oma lapse hüljanud ja peab olema psüühiliselt terve.

Peavad olema teatud materiaalsed võimalused, teadmised lapse kasvatamise kohta, sotsiaalne võrgustik – tädid-onud, vanaemad –, korras tervis – hinnatakse ikkagi tervikut.

Tihtipeale pered kiirustavad ja ütlevad, et lapse kasvatamine pole ju midagi keerulist. Tegelikkuses erineb teistest vanematest sündinud lapse kasvatamine oluliselt enda sünnitatud lapse kasvatamisest.

Eelnevalt tuleb kindlasti mõista, millisest keskkonnast see laps tuleb. Üks viga, mis tehakse, on see, et tahetakse kustutada lapse eelmist elu, soovitakse last uude kohta istutada, aga laps mäletab. Pingeid tekitab olukord, kui vanemal on lapse suhtes liiga kõrged ootused.

Need on aspektid, mida pere peaks mõistma.

Kui laps kasvab lastekodus, siis riik eraldab selleks teatud summad. Milline on riigi tugi, kui lastekodus elanud laps hakkab elama peres?

Lapsendamise puhul on ühekordne toetus 320 eurot, pärast lapsendamist laienevad kõik peretoetused, mis riik on lapsele ette näinud.

Lapsendamise kõrval on ka võimalik perekonnas hooldamine. Selle puhul sõlmib lapse elukohajärgne omavalitsus lepingu ühe pereliikmega, kes soovib last hooldada oma perekonnas, näiteks kaheks aastaks. Sellisel juhul riik toetab – see toetus on väiksem kui asutuse, lastekodu, puhul ehk 192 euro­t pluss muud toetused. Õnneks kohalikud omavalitsused toetavad lisaks nt õppemaksu, laagrite näol.

Ja siis on veel eestkoste võimalus, mille puhul kohalik omavalitsus teeb kohtule ettepaneku. Eestkostjal on suuremad õigused last puudutavate otsuste tegemisel.

Kui inimesel on piisavalt tahtmist ja aega ning vastav kvalifikatsioon, siis on võimalik maavanema loaga osutada oma kodus ka perevanemaga asenduskodu teenust. Nõuded on ruumide suhtes ja teatud koolituse läbimise kohta ning võimalik on võtta kuni neli last. Sellisel juhul makstakse sama pearaha kui asenduskodus. Ma arvan, et meil on selliseid suure südamega ettevõtlikke inimesi, ja miks mitte ei võiks see ka olla töö, kuigi päris nii ei saa seda nimetada.

Kas beebid on jätkuvalt defitsiit?

Jaa. Enamik lapsendajaid tahavad väikest last. Enamik lapsendada soovijaist ise lapsi ei saa ning tahavad lapse kasvamisest rõõmu tunda, mis on ka igati mõistetav.

Kuidas ollakse valmis võtma oma perekonda puudega last?

Kellegi eest hoolitsemise vajadus on meie sees. Perede hulk, kes lapsi ei saa, suureneb.

Nii et näiteks meie ühingus MTÜ Oma Pere on inimesi, kes on teadlikult võtnud ka puudega lapsi.

Mida ütleksite praegu Põhjakeskuses üleval oleva fotonäituse kohta, mis räägib Eesti peredest, kes võtnud endi sekka lastekodulapse?

Need on vahvad inimesed, kes käivad tööl, maksavad makse, käivad talgutel. Nad hoolivad endast ja teistest.

Nad on eriliselt lihtsad inimesed, kes on huvitatud sellest, mis nende ümber toimub.

Näitusega tahame rääkida sellestki, et ka suurema lapse hooldamine perekonnas on võimalik.

Ehk tekitame huvi ja vähendame hirme teistest vanematest sündinud lapse kasvatamise ees.

Ka lapsendajad on oma soove ümber hinnanud: on inimesi, kes on tahtnud lapsendada väikelast, aga võtnud suuremaid lapsi perekonda hooldamisele.

Fotonäitus avab vaatajatele lapsendaja südame ja koduukse

Rakvere Põhjakeskuse I korrusel on 18. novembrini võimalik tutvuda MTÜ Oma Pere fotonäitusega “Lapsed sünnivad südames”. Näitus, mille fotod on teinud Katrina Tang ja nende juurde kuuluvad tekstid tähendanud üles Helen Michaels, on Eestimaa peredest, keda ühendab märkimisväärne panus vanemliku hoolitsuseta laste heaks.

Võõra lapse kasvatamine on seotud hirmude ja eelarvamustega. Näitus on loodud mõttega, et inimestes saab hirme vähendada ja huvi suurendada vaid perede endi isiklike positiivsete kogemuste kaudu.

Lapsendajal tuleb arvestada bioloogiliste juurtega

Lääne-Viru maavalitsuses on praegu ootel ligi 50 lapsendussooviga avaldust. Minimaalselt läheb lapsendamiga aasta–kaks aega, kuid mõned pered on järjekorras olnud juba kümme aastat.

“Mitte et avalduse andnud pere ei ole leidnud sobivat last, vaid pigem laps ei ole leidnud sobilikku peret,” kommenteeris Lääne-Viru maavalitsuse sotsiaalvaldkonna nõunik Helbe Jaanimägi. “Kõik tahavad saada vastsündinuid. Nüüd juba hakatakse vaikselt tahtma ka kahe-kolmeaastaseid.”

Jaanimägi selgitas, et sageli kujuneb probleemiks see, et on kaks-kolm õde-venda, keda ei taheta lapsendamise käigus lahutada.

“Näiteks otsin kolmele vennale juba kaks aastat vanemaid, tänaseks on nad vanuses viis kuni seitse aastat. Olen näinud, et on eraldatud õdesid-vendasid, isegi kaksikuid – minu süda ei lubaks neid lahutada. Aga kolme last korraga tänapäeva Eestis keegi võtta ei taha,” kõneles Helbe Jaanimägi.

Telesaade “Sind otsides” on kaasa aidanud oma bioloogiliste vanemate, õdede-vendade leidmise huvi tõusule. “Tänavu on igas kuus vähemalt üks inimene oma lähedasi otsinud,” ütles Helbe Jaanimägi.

Tema sõnul tuleb ette, et lapsendaja mitte mingil juhul ei soovi, et tema lapsendatu kohtuks oma õdede-vendadega.

“Inimesed on hirmul, pelgavad, nad ei tea, kes kohtuda soovivad – tema on lapsele loonud ideaalse elu, aga bioloogiline sugulane võib osutuda problemaatiliseks inimeseks, väljapressijaks jne,” rääkis Jaanimägi.

“See on küllaltki riskantne, mõned aga teadvustavad seda riski ja otsustavad, et tulgu mis tuleb, peaasi, et saaks oma juurtega kokku. Teised jälle ei taha. Nii et soove on äärmusest äärmuseni.”

Küll on tema meelest tänapäeval lapsendajad enda jaoks juba teadvustanud, et mingil hetkel võivad nende last otsida “bioloogilised juured” või lapsel endal tekib soov need leida, ning raskem on nendel, kes on lapsendanud aastaid tagasi.