See, kuidas tööd teha ning pidu ja püha pidada, on kultuuri osa, mis näitab nii rahva kui inimese olemust.
Praegust nädalat nimetatakse suureks nädalaks, sest suur neljapäev, suur reede, vaikne laupäev ning ülestõusmispühad on kristlaste jaoks olulisimad pühad.
Mitmes riigis on see aeg tervikuna riiklik püha, Eestis on prii päevaga tähistatud vaid suurt reedet. Paraku on see enamiku meie inimeste jaoks formaalne vaba päev, mille põhjus paljude jaoks kaugeks ning mõistetamatuks jääb.
Usk on inimese isiklik asi, kuid kristlik kalender on tihedalt seotud ka kultuuriga. Pole ju paha teada, mida kujutab endast da Vinci maal "Püha õhtusöömaaeg" või Händeli oratoorium "Messias", ning mõista nende tagamaid.
Ülestõusmispühad on ühtlasi kõige kurvemad ja ka kõige rõõmsamad pühad kirikuaastas.
Kristlased usuvad, et Jumala poja surm ja surmast ülestõusmine on lunastanud kogu inimkonna. See tõi lootuse igavesele elule. Usk sellesse võib tunduda ju lihtsameelne, aga see on kristluse aluseks, mis on kõigutamatult vastu pidanud sajandeid.
Mis tähendus on neil sündmustel aga tänapäeval? Kui varasematel aegadel eelnes lihavõtetele pikk paast, mille ajal loobuti lihatoitudest, siis XXI sajandil võib paastuda kas või liigsest telerivaatamisest, mõelda järele oma tegude ja suhete üle ning teha vajadusel muudatusi - kristlikust seisukohast oleks sel juhul tegu meeleparandusega.
Ülestõusmispühad langevad kevadesse, kui loodus on tärkamas, mis on justkui võrdpildiks kristlikule sõnumile uuestisünnist.
Nende mõte ja tähendus tuleb igaühel endal kaugel Hiinas toodetud kevadpühade trini-träni, šokolaadijäneste, kirjuks värvitud munade ning ülestõusmispühade jumalateenistuste seast üles leida.