Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/04/24/3998087t1h860b.jpg)
/nginx/o/2012/11/20/1443150t1hfaff.jpg)
Kui tööpäev läbi ja aeg kodu poole minema hakata, on väljas juba tõeline polaaröö. Must ja masendav. Linnas põlevad valgustid ja sõidavad autod, maal oled aga nagu kotis. Elutähtsad tegemised tuleb korda saada käsikaudu, taskulamp hammaste vahel.
Kaamos virutab kui kaikaga kuklasse. Tänavu veel eriti, sest õiget suve ju ka polnud, et oleks saanud patareisid laadida. Moodne inimene on esivanematega võrreldes nõrguke niikuinii.
Vene aeg oli parem, ausalt. Rõhuga sõnapaari tagumisel poolel. Mina võiksin ilma mingeid isamaa reetmise süümepiinasid tundmata elada Moskva ajas ja seda suvel veel tunnikese edasi keerata. Oleks valgem ja helgem.
Aga eks noorusaeg oli kõigil ilus – rohi rohelisem ja taevas sinisem. Kuid vähemalt minu organismi jaoks oli ka aeg parem.
Tühja sest, et võõras.