Ootamine ja päeva möödasaatmine kaugel, kaugel metsa sees

Varjupaigataotlejaid kodakondsuse järgi 1997-2012 3. kvartal. Foto: Virumaa Teataja

Sul on oma tuba, kapp, voodi, laud ja külmkapp toas. Saad iga kuu 84 eurot sentidega ja kord nädalas veel bussipileti raha lähimasse linna. Sul on kasutada köök, arvuti koos internetiga, teler, väike jõusaal.

Peaaegu on see võrreldav tudengieluga ühiselamus, aga need inimesed siin, Ida-Virumaal Illuka vallas Jaama küla taga metsa sees ei ole tudengid. Nad on kolm Aafrika riikidest ja kaks Ukrainast pärit inimest ning üks Türgist saabunu (pluss mitu nädalat kadunud olnud Gruusia noormees), kes elavad varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses ning ootavad, millal Eesti riik nende suhtes otsuse langetab. Üldjuhul kulub selleks pool aastat, aga usinamad kaebavad otsuse edasi ja elavad keskuses mitu aastat.

“Kui menetluse vastus on eitav, mis neile ei meeldi, siis osa kaob ära, osa ­aetakse koju, osa läheb raha eest koju ja kõige kangemad hakkavad kohut käima,” ütleb Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse juhataja Ilor Teeväli. Tema sõnul on mitu inimest isegi riigikohtuni välja läinud, aga seda pole veel olnud, et riigikohus nendega tegeleks.

Eestisse jõuab üldiselt vähe varjupaigataotlejaid, näiteks eelmisel aastal oli neid 67. Aga Prantsusmaal 56 300 ja Rootsis 29 700. Üleüldse ongi Eesti ­Euroopas ebapopulaarseim sihtriik, kuhu varjupaigataotlejad tulevad. Ilmselt seepärast teavad ka eestlased nende olemasolust üsna vähe, seda enam, et nad silma alt ära on ja kaugel, peaaegu Vene piiri ääres elavad.

Teisipäeva pärastlõuna on keskuses väga vaikne, eriti kui seda võrrelda näiteks Rootsis Märstas asuva väljasaatmiskeskusega (mis, tõsi, ei ole päris samaväärne vastuvõtukeskusega), kus Eesti Inimõiguste Keskuse korraldatud õppereisi raames tehtud külaskäigu ajal lausa bussitäis väljasaadetavaid sabas ­ootas, mil kompsud pakiruumi pakitud ning ise bussi peal, et siis lennujaama kaudu kodumaale tagasi pöörduda. Lisaks veel vilgas elu majasiseselt. Kuid eks meie ja nende arvud erinevad ka mitmesajakordselt.

Keskpäeval võiks arvata, et kõik on kusagil majaväliselt omi asju ajamas. Kuigi hiljem on kuulda, kuidas Ukraina pere (mees ja naine) suppi keedab ning Türgi mees mööda koridori kondab. Teleritoas on temast jälgi – mängib türgikeelne telekanal. Kuid Aafrika poistest pole kuulda midagi. “Oi, praegune kellaaeg on ärkamiseks veel varane, parimad pojad magavad siin ikka kella kolme-neljani,” seletab Teeväli. Kuid lisab, et eks see ole igaühe oma asi, kuidas ta siin on.

Tegelevad peamiselt lihtsalt aja veetmisega, istuvad arvutis või teleri ees. Juhataja räägib, et teinekord, kui väljas vaja midagi teha, näiteks riisuda või lund lükata, siis majast läbi käinud paarisajast inimesest võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda need, kes käe külge on pannud. Enda järel koristamisegagi on häda, sotsiaaltöötaja näeb suurt vaeva, et köök puhas oleks.

Kord nädalas saavad nad riigipoolset lisatoetust bussipiletite näol, et käia lähimas linnas, 50 kilomeetri kaugusel asuvas Jõhvis. Buss sõidab sinna tegelikult kolm korda nädalas, kuid peamiselt kasutavad nad selleks kolmapäeva. Just kaugus linnast ongi peamine probleem, mida keskuse puhul alati ette heidetakse. Varjupaigataotlejad isegi kaebavad. Teeväli sõnul tehti paar aastat tagasi keskuses küsitlus, millest selgus, et neile ei meeldi siin üldse, linnas oleks aga väga hea.

“Ka bussiliikluse kohta oli seal küsimus, kuna harva käib. Nemad käivad kol­mapäeval, kui buss läheb hommikul kell üheksa ja tuleb linnast kell kaks tagasi, teistel päevadel tuleb kell viis tagasi. Aga nemad eelistavad käia kolmapäeviti, kuna siis saab kell kaks tagasi, sest linnas ei ole midagi teha. Saa siis aru, mis nad tahavad!” on juhataja nõutu.

Kuigi mõneti arvab Teeväli, et linnas oleks ehk isegi lihtsam. “Leiaks eesti keele õpetajadki,” sõnab ta. Samas on riigil metsa sees suur kompleks, Teeväli hinnangul ligi 20 miljoni kroonine kinnisvara, milleks seda vedelema jätta. “Ega halba asukohta ei ole, lihtsalt raha pole.”

Eesti keele õpetamine on üks murekohti, sest põhimõtteliselt peaksid varjupaigataotlejad eesti keelt õppima. Viimati oli majas õpetaja kevadel, suvisel vaheajal oli temalgi puhkus. Nüüd on aga vastuvõtukeskuse tulevik segane ning juhataja ei tea isegi, kaua majas tegevus kestab, nii ei oska ta ka õpetajat palgata.

Kuid keeletundidest võeti aktiivselt osa, juba igavuse pärast. Kevadel oli tundidega päris hästi, kaks õpetajat andsid tunde kaks korda nädalas – kaks ja neli tundi korraga. Kuid eks õpetajalgi oli raske, sest tase on väga erinev, õppimine läbi mitme keele ning mõni ei oska lugedagi.

Maja peal suhtlevad töötajad (neid on kaks – juhataja ning sotsiaaltöötaja) teistega vene ja inglise keeles. Kui küsida juhatajalt, miks inimesed siis kodudest põgenevad, vastab ta, et nemad sellega ei tegele. Võib-olla ei jõuakski tegeleda. Aga kirevaid lugusid on tal küll rääkida. Näiteks 15 Gruusia härrasmeest, kes ke­vadel ­vastu suve, käed taskus, kohale kõn­disid ning vastu talve jälle niisama liht­salt kadusid. “Mõni lasi end koju saata, ei tea, kuhu teised läksid,” ütleb Teeväli.

Või Aafrika poiss, kes piiril ütles, et on 35, hiljem keskuses, et on alaealine ning lõpuks selgitas ekspertiis välja, et alaealine ta ikka ei ole.

Samuti huvitav tähelepanek islamiusuliste kohta, kelle jaoks üksi olles ei ole islam nii tähtis, et peaks viis korda päevas palvetama või sealihast keelduma. Kuid nelja-viiekesi koos olles on usk juba väga tugev.

Ka mittearusaamine suitsukeelust. Nimelt olla majas ükskord alarm käivitunud ning uurima läinule selgitas elanik, et ta ei suitseta, vaid tõmbab teed ja see pole kuskil kirjas, et teed ei tohi tõmmata.

Teeväli sõnul on keskuses olnud väga haritud inimesi, samas teises otsas ka täielikke vastandeid. Ta toob näite inimesest, kellele sai tuba antud, kuid too magas ikka põrandal või telekalaual, prügikotid olid kogu aeg kaasas. Kui päike juba maja juures oleva künka pealt lume ära sulatas, käis ta seal magamas.

Seda kuuldes tekib küsimus, kui palju neist on asja pärast kodust põgenenud. Statistika järgi on viimase 15 aasta jooksul Eestilt pagulasstaatuse ehk varjupaiga või täiendava kaitse saanud veidi üle 60 inimese. Teeväli arvab, et suurem osa siiatulijatest on niisama seiklejad. “Tõsist nägu oskavad nad kõik teha,” tõdeb ta. Õppereisil Rootsi selgus, et palju on välja mõeldud lugusid, mis pealegi aja käigus muutuvad. Samas tehakse Eestis ka põhjalikku tööd – varjupaigataotlejatega viiakse läbi mitmeid intervjuusid, milleks otsitakse tõlgid, et inimene saaks emakeelt kasutades end võimalikult mugavalt tunda.

Üldiselt ei ole varjupaigataotlusele vastust oodates kohustus Jaama külas elada, see on võimalus. Maksimaalselt on seal olnud 34 inimest, maksimum ongi 35, ja see oli möödunud suvel. Sel suvel oli keskuses 24 inimest, kellest nüüdseks on järel 6 (ja üks, kes kadunud). Ette on tulnud ka mõni nädal, kui maja on täitsa tühi. Juhataja sõnul liikus palju inimesi 2000. aasta paiku ja nüüd viimastel aastatel on jälle liikuma hakanud.

Kui aga isik saab endale Eestis elamisloa, võib ta põhimõtteliselt keskuses edasi elada, sealt ei saa teda keegi välja tõsta. Kuid seaduse järgi peab ta nelja kuuga leidma kohaliku omavalitsuse, kes võtaks ta oma hoole alla. Riigi poolt antakse raha, millega omavalitsus peaks pagulasele eluaseme leidma, seda remontima ja ka keelt õpetama. “Ega omavalitsused ka ei taha seda koormat kaela, kuna sellega kaasneb palju asjaajamist,” ütleb Teeväli. Kui nelja kuuga omavalitsust ei leita, peab riik või vastuvõtukeskus aitama ehk üürikulusid maksma, keeleõpet korraldama. Lühidalt öeldes aitavad jalad alla, et inimesed edaspidi ise hakkama saaks.

Varjupaigataotleja: “Süsteem petab inimesi”

Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses elav Türgi mees ei ole oma sealse olukorraga eriti rahul. Tema kolm keskuses veedetud kuud võrduksid justkui aastaga.

“Tahetakse, et varjupaigataotlejad oleks õnnelikud ja rõõmsad, aga me tunneme end kui vangis, me ei saa rõõmsad olla,” räägib türklane selges inglise keeles, kuigi rõhutab mitu korda, et ei süüdista selles ei maja juhatajat ega üldse töötajaid, sest tema arvates on probleem süsteemis. “Meid nähakse, nagu me oleks kõik süüdi.”

Ta toob probleemina välja hõreda bussiliikluse, mistõttu puudub korrapärane ühendus tsivilisatsiooniga. “Kaotan siin oma mõistuse,” kurdab mees. Linnast kaugel elamine olevat mõjunud ka tema tervisele, sest ta ei saa regulaarselt värsket toitu. “Kui arstile kurdan, et on probleemid, ütleb ta, et toitu tervislikult, aga ma ei saa ju, kui kolmapäeval ostan näiteks banaane, lähevad need paari päevaga käest ära,” kirjeldab ta mõnes mõttes surnud ringi. Tema igapäevamenüüsse kuuluvad riis, makaron, soust ja leib, värske toiduga on mehe sõnul kehvasti.

Üle Venemaa piiri Eestisse tulnud Türgi mees arvab, et kõik, kes siin sellist asja kogevad, räägivad lahkudes üle maailma Eestist halba. Kui ta oleks enne süsteemiga kursis olnud, oleks ta Lätti läinud, sest seal on tema hinnangul parem, keskus on linnale lähemal ja elu inimväärsem.

Aafrika noormees, kes keskuses elanud juba üle aasta, vastab küsimusele, kas talle siin meeldib, et kõige parem oleks olla kodus, aga seal on probleemid ja seal ei saa olla.

Varjupaigakeskus kolib peagi Väike-Maarja valda

Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskust külastades ei olnud maja tulevik veel teada. Nüüdseks on selge, et sotsiaalministeeriumi korraldatud varjupaigataotlejate vastuvõtuteenuse korraldamise hanke võitis AS Hoolekandeteenused ning keskus kolib Väike-Maarja valda Vao külla.

Aasta lõpuni on Illuka vastuvõtukeskus sotsiaalministeeriumi hallata, AS Hoolekandeteenused alustab teenuse osutamist uuest aastast.

“Kolimise ja sellega seonduva saab ette võtta pärast seda, kui oleme erihoolekandeteenuse kliendid Vao külast ära kolinud. See toimub 2013. aasta esimesel poolaastatal,” ütleb ASi Hoolekandeteenused juhatuse esimees Maarja Mändmaa. Põhjus, miks AS Hoolekandeteenused Vao küla valis, on Mändmaa sõnul “suurema teenuste katvusega kogukond kui tänane Jaama küla Illuka metsade vahel”.

Kui Illuka vastuvõtukeskuses elavad varjupaigataotlejad eraldi tubades, kuid jagavad kööki, pesemisruume ja vaba aja veetmise võimalusi, siis Vaos paigutatakse inimesed kahe- ja kolmetoalistesse korteritesse. “Varjupaigataotlejad plaanime paigutada ühte korterelamusse kokku, et teenust saaks kompaktsemalt osutada,” selgitab Mändmaa.

Väike-Maarja vallavanem Indrek Kesküla loodab samuti, et siin on võimalik varjupaigataotlejatele paremat teenust pakkuda kui Illukal. Ta avaldab ka lootust, et ehk saavad siinsed inimesedki tööd juurde. Vallavanema sõnul oleks hullem, kui endine Aavere hooldekodu hoone tühjalt seisma jääks.

“Eks iga otsuse eel on väike hirm, aga see peabki olema,” ütleb Kesküla. Kuna teenus on uus ja selle kõik tahud pole teada, võib olla asju, mis tulevikus lahendamist vajavad, näiteks kultuuride erinevused. Sellest hoolimata toetab Kesküla keskuse kolimist Väike-Maarja valda.

Vao külla tulev keskus suudab mahutada 35 inimest ehk sama palju kui Illuka vastuvõtukeskus.

Varjupaigapoliitika

Esmalt esitab kodumaalt ­põgenenud inimene varju­paigataotluse, seda saab teha ­piiril, aga ka riigis sees, seejärel saab temast varjupaigataotleja.

Esimeses riigis, kuhu isik läheb, esitab ta varjupaigataotluse ja riik jääb tema eest edasiseks ­vastutajaks.

Varjupaigataotluse läbivaatamiseks kulub keskmiselt kuus kuud.

Varjupaigamenetluse etapid: taotleja päritolumaa üldise info otsimine ja analüüsimine; ­küsit­lused ja intervjuud; tõendite hindamine; päritolumaa ­spetsiifilise info otsimine ja ­analüüsimine; usutavuse ­hin­damine; kaalutlemine; otsuse langetamine ja vormistamine.

Isiku liikumisvabadus Eesti ­territooriumil ei ole piiratud.

Varjupaigataotlejal ei ole lubatud töötada kuni aasta.

Varjupaigataotlejast saab ­pagulane siis, kui talle on antud kaitse ning ta saab elamisloa üheks või kolmeks aastaks. Siis on tal lubatud reisida ja mujale kolida, kuid oma ­elamisluba peab ta pikendama Eestis.

Allikas: Eesti Inimõiguste Keskus, Kristi Toodo

Varjupaigataotlejaid kodakondsuse järgi 1997-2012 3. kvartal

1 - Leedu (1 inimene)

2 - Valgevene (19)

3 - Ukraina (6)

4 - Moldova (1)

5 - Türgi (22)

6 - Süüria (13)

7 - Iraak (25)

8 - Gruusia (54)

9 - Armeenia (17)

10 - Aserbaidžaan (3)

11 - Usbekistan (7)

12 - Türkmenistan (2)

13 - Afganistan (32)

14 - Pakistan (12)

15 - Tadžikistan (1)

16 - Kõrgõztan (1)

17 - Bangladesh (1)

18 - Vietnam (4)

19 - Sri Lanka (7)

20 - Somaalia (4)

21 - Sudaan (1)

22 - Uganda (1)

23 - Kongo DV (14)

24 - Kamerun (4)

25 - Nigeeria (10)

26 - Ghana (1)

27 - Cote d’Ivoire (2)

28 - Sierra Leone (1)

29 - Guinea (2)

30 - Senegal (1)

31 - Gambia (2)

32 - Tuneesia (1)

Allikas: Eesti Inimõiguste Keskus