Olemise paradoks

Tauno Toompuu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tauno Toompuu.
Tauno Toompuu. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Vaikne nädal, suur nädal, kannatusnädal - nõnda nimetame seda kevadise pööripäeva järgse esimese täiskuu eelset nädalat.

Palmipuudepühaga alanud teekond leiab oma üleva lõpu pühapäevasel ülestõusmispühal, kui kristlased kuulutavad: Kristus on üles tõusnud!

Sellele eelnevad aga sügav lein ja kurbus ning vaikne lootusetus.

Nõnda tihedalt inimest ja tema olemasolu puudutavate teemadega laetud perioodi teist ei ole ja seda paljus tänu paradoksaalsusele, mida see eneses kannab.

Paar aastat tagasi naeruvääristas peagi Eestitki väisav Madonna oma kontserdituuriga nii kristlust, islamit kui judaismi.

Kui temalt küsiti, miks ta seda teeb, siis vastas ta: sellepärast, et religioonid ei suuda temale vastata, miks jumal lõi maailma, kus on niipalju kannatust.

Miks on nii, et halbadele inimestele toob elu palju head ja headele palju halba?

Need on tõsised ja ausad küsimused. Kuid need kaotavad oma väärtuse kohe, kui saame teada, et tolle popstaari varandus on hinnanguliselt 6 miljardit krooni, ja hiljuti kirjutati sellest, kuidas ta omale kuuenda maja ostis, millel on eelmise, väikese maja kaheksa magamistoa asemel kümme magamistuba.

Samal ajal aga näeme, kuidas usklike hulk kasvab kõige kiiremini seal, kus inimeste aastasissetulek jääb alla 500 krooni, kus tuhanded ja tuhanded lapsed on juba sündides HI-viiruse kandjad ja enamikul neist polegi võimalik oma elu elada.

Seal järgneb ühele verisele hõimudevahelisele arveteõiendamisele teine, ja kui keegi elab 40aastaseks, on ta väga kaua elanud.

Selles kontekstis vabandada oma uskmatust maailmas valitsevate kannatustega näib olevat rohkem poos, millega soovitakse tähelepanu võita, aga mitte ausus, mida taolisi küsimusi esitavalt inimeselt eeldaks.

Paljudel juh­­tudel on sää­rase religioonikriitika taga just nimelt ülimugav ja hea elu, mis on lubanud kannatusi ja ebaõiglust ohu­tust kaugusest tugitoolispordi vormis jälgida.

Null pluss null

Kui mugavus kaob ja tugitool asendub taburetiga, tuleb tihtipeale asemele kainenemine ning elu ja tema väärtused saa­vad hoopis uue tähenduse.

Ja jumal ei olegi enam maailma puhastusoperaator, kes inimese saamatusest tekkinud prü­giga tegelema peab, vaid saab lootuse ning elu allikaks.

Wilffried Stinissen, karmeliidi munk ja vaimulik õpetaja, on osutanud seaduspärasusele - mida kõrgem elatustase, seda vähem elu.

Inimesel on suur hulk täiesti mõttetut toimetamist ja rabelemist, mis võib olla väliselt tähendusrikas, kuid mille sisuline väärtus on null.

Sisulist väärtust võiks siis hinnata selle järgi, kui jääv on see väärtus või kui jäävaid muutusi paremuse suunas see inimesele toob.

Ja kui ühel hetkel on arvete liitmise aeg, siis ei loe see, kui palju nulle on suudetud kokku arvata. Vastus on ikka null.

Muidugi ei tähenda see, et räbalais meile alati pühak ja Lexuses tühine lontrus vastu tuleks.

Kummagi puhul ei ole elu väärtuseks siiski mitte väline hiilgus või hiilgusetus, vaid kas lisaks Hugo Bossi parfüümi või uriini lõhnale ka midagi sügavamat ja vaimulikumat kaasas käib.

Elusam elu

100 aastat tagasi sündinud teoloog Uku Masing on pakkunud välja mõiste "elusamus", väljendamaks inimeseks olemist kogu selle tähendusrikkuses.

Elusam elu on kohalolekuga täidetud ja seda nõnda, et kõik, mis inimese elus sünnib, on tema elu osa nii, et see teda rikastab ja väärtuslikumaks teeb.

Ka langemine, ka kaotamine, ka ilmajäämine, koguni surmani välja.

Ja see on inimeseks olemise paradoks - teinegi kord leiab kaotaja, tõuseb langenu ja elab surija.

Samas kui elus olemine ei pruugi iseenesest tähendada elu mõistmist, positsioon tänulikkust ega rikkus tegelikku rõõmu.

Suur reede ja sellele järgnev ülestõusmispüha on olemise paradoksi väljendus ajas ja ruumis.

Kristus suri, et meie elaksime, Jumal andis ennast, et leida meid.

Nii on midagi suurt vaiksel nädalal meie ligidal. Kes võtab pisut aega süveneda, see ei leia üksnes tervet uut maailma, vaid uue maailmaruumi; kelle silmad tunnistavad suure nädala kontraste, see ei leia mitte uusi vastandeid, vaid uue kooskõla; kelle kõrvad kuulavad kannatusnädala kurbust, kuuleb rõõmu uuel moel.

Olemise paradoks on meile nähtavaks, kuuldavaks, tuntavaks tehtud, et selle tõelisus võiks kujundada meie elu.

Õnnistusrikkaid Kristuse ülestõusmispühi!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles