/nginx/o/2012/11/22/1447898t1hd214.jpg)
Noorsoopolitseinik Aleksei Osokin on seda paljunõudvat ametit pidanud juba tosin aastat. Tema sõnul saab vägivaldsus lastes alguse kodust ning probleeme ei lahenda pea liiva alla peitmine. Olukorra paranemisele saavad kaasa aidata üksnes täiskasvanud.
Kui kaua olete noorsoopolitseinikuna töötanud?
Noorsoopolitseinikuna politsei- ja piirivalveameti Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonnas olen töötanud kaksteist aastat, neist kümnel on minu piirkondadeks olnud Tapa ja Kadrina vald.
Kas koolivägivald on teie meelest tõsine probleem? Kas sellele pööratakse piisavalt tähelepanu ning kas aja jooksul on täheldada muutusi paremuse või halvemuse suunas?
Vägivald koolides on vägagi aktuaalne, kuna aastatega on see järjest enam levinud.
Kindlasti on juhtumite arvu kasvu taga ka asjaolu, et koolid pööravad probleemile enam tähelepanu ning üritavad iga juhtumit lahendada – kohapeal ise või siis kutsutakse politsei.
Paljud koolid on tellinud politseiametniku kooli, et tema räägiks lastega vägivallast ja selle tagajärgedest.
Ma ei ütleks, et vägivald koolis on jõhkramaks läinud, vägivald on ikka vägivald. Pigem ütleks, et see on levinud üha nooremate seas ning probleemid tekivad juba lasteaias.
Miks muutub pisike lasteaialaps teiste suhtes vägivaldseks?
Sellel võib olla mitu põhjust, kuid kõige sagedamini saab probleem alguse kodust, kus laps näeb vägivallatsemist ning tekib arvamine, et see on normaalne.
Vägivaldne käitumine on lapse väljund mingile negatiivsele kogemusele. See võib olla näiteks vägivald või tõrjutus kodus, tavaline kasvatamatus, väga väike osa lastest kannatab ka haigusliku seisundi all, nagu on näiteks ebastabiilne närvikava, kergesti ärrituvus ja muu selline.
Kindlasti ei saa alahinnata ka meedias lokkava vägivalla mõju, tapmisi sisaldavaid multifilme ja arvutimänge, mis tekitavad alaealisel arusaama, et see ongi aktsepteeritav teguviis.
Kas vägivaldne laps üldse on oma käitumisest teadlik või ta pigem ei anna oma tegudest endale aru ja suhtub neisse kui nalja?
Väga pisikesed tõesti ei pruugi mõista, et nad midagi valesti teevad, sellepärast ongi väga vajalik selgitada lapsele, mis on õige ja mis vale. Kuid alates seitsmendast eluaastast või siis sellest hetkest, kui laps läheb kooli, saab ta tegelikult juba väga hästi aru, mida ta teeb.
Väga hästi saadakse aru füüsilisest väärkohtlemisest, kuid pigem ei mõisteta seda, et ka solvamine ja narrimine on lubamatu. Seda võtavad lapsed sageli kui loomulikku käitumist.
Noortele on vaja selgeks teha, et halb käitumine teiste suhtes ei ole lubatud, ja sellega peaksid tegelema kõik täiskasvanud – eelkõige lastevanemad, seejärel õpetajad, garderoobitöötajad, politseinikud jt. Ainult sel moel saab lastele õpetada korralikke käitumistavasid.
Kas lapse vägivaldsuse korral tegeldakse ainult lapsega või saab tuge ka perekond?
Paraku on meie ühiskonnas praegu olukord, kus tegeldakse lapsega, kuid perekond, kust probleem sageli alguse saab, jääb enamasti tähelepanuta. See ei tohiks kindlasti nii olla.
Nii et olete nõus väitega, et ei ole eraldi koolivägivalda, vaid on üks vägivald, mis laieneb ka kooli?
Koolivägivald on lihtsalt liigitatud koha järgi. Kuna noored veedavad suurema osa enda ärkveloleku ajast koolis, siis paistabki seal toimuv rohkem välja. Kool on koht, kus noor väljendab oma käitumisega enda varasemaid kogemusi.
Mis on esimesed sammud, mida peaks tegema lapsevanem, kui tema last koolis kiusatakse? Mida peaksid tegema õpetajad ja kaasõpilased?
Kui lapsevanem saab teada, et tema lapse suhtes kasutatakse vägivalda, peab lapse käest välja uurima, kus kiusatakse ning kes seda teeb. Vanema kohus on kohe reageerida.
Tuleb võtta ühendust kooliga, kui võimalik, siis ka vägivallatseja vanematega ning nendega vestlema. Kui see vilja ei kanna, tuleb pöörduda politseisse ja teha avaldus.
Õpetajad ja kaasõpilased on samuti kohustatud sekkuma, kui näevad väärkohtlemist, ning informeerima sellest pädevaid isikuid.
Kes teie kogemuste põhjal osutuvad tavaliselt kiusajateks?
Päris tihti need noored, kes tahavad võita klassis või grupis liidripositsiooni ning kellel on varasem kokkupuude vägivallaga kodus või tänaval. Sellistel lastel puuduvad enamasti igasugused hobid, nende vaba aeg möödub tänaval, mitte huviringides.
Kas vägivald on poiste ja tüdrukute seas võrdselt levinud?
Jah, mingit vahet ei ole.
On ehk see erinevus, et tüdrukud on jõhkramad kui poisid ning tütarlastevaheline vägivald on pikemaajalisem, see tähendab, et on olnud pikema aja vältel ja seda märgata on mõnevõrra keerulisem.
Kas olete kokku puutunud ka õpetaja ja õpilase vahelise kiusamisega?
Sellist kiusamist on vaid üksikud juhtumid. Pigem panevad õpilased õpetaja proovile.
On ka olnud situatsioone, kus õpilane on kasutanud füüsilist vägivalda õpetaja suhtes, kui pedagoog on läinud teda korrale kutsuma.
Milliste meetoditega sekkub politsei ning millised karistused võivad oodata vägivallatsejat?
Kui politseile laekub avaldus väärkohtlemise kohta, hakkab ametnik seda menetlema. Kogub menetluse käigus vajalikke andmeid ja tõendeid, vestleb mõlema osapoolega ja võtab nendelt ütlusi. Kui asjaolud on välja selgitatud, võetakse otsus menetluse edasisest käigust.
Kui vägivallatseja ei ole süüvõimeline, vanuses 7–14 aastat, suunab politseiametnik materjalid kohalikku alaealiste komisjoni mõjutusvahendi kohaldamiseks, vastavalt alaealise mõjutusvahendite seaduse §-le 3.
Kui vägivallatseja on süüvõimeline, vanuses 14 eluaastat ja vanem, saadetakse kriminaalasi, milles on eeluurimine lõpule viidud, prokuratuuri, kus edaspidise menetluse üle otsustab prokurör. Valitakse kas üldmenetlus, mis tähendab, et kriminaalasi saadetakse kohtusse, kokkuleppemenetlus või lõpetatakse kriminaalasi kriminaalmenetluse seadustiku § 201 lg 2 alusel ja suunatakse alaealiste komisjoni mõjutusvahendi kohaldamiseks.
Kehalist väärkohtlemist käsitletakse karistusseadustiku 121. paragrahvi järgi. Teise inimese tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.