Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
/nginx/o/2012/11/30/1462760t1h848a.jpg)
Lavastuses “Meresõitja” teeb teatrikunstnikudebüüdi Virumaa mees, Tartu kõrgema kunstikooli skulptuuriosakonna diplomand Teet Suur.
Mismoodi on kunstnikul pea ees teatrisse hüpata, liiatigi rühmatöösse, kus igaühel sõnaõigus ka kujunduse teemal?
Minul ei ole millegagi võrrelda. Seda oskavad näitlejad, kes on paljude kunstnike tööd “kannatama” pidanud. Aga minule tundub, et neil pole mulle palju rohkem küsimusi kui kunstnikule tavaliselt.
Kuna tegemist on rühmatööga, siis ei ole nii, et peaks ainult lavastajale kontseptsiooni selgitama ja tema ütleb oma jah-sõna. Rühmatööga on loomulikult tagasisidet rohkem ja ehk võtab otsustamine rohkem aega – et kui on midagi muuta, siis kuidas. Kogu protsess on õpetlik, panen praktikute jutu hoolega kõrva taha.
Mis on teie meelest teatrikunstniku töös oluline?
Kui lavastust vaatan, tahan näha kunstniku tööd, vaatan, kas ta on leidnud uusi lahendusi või suutnud tuntud lahendusi lavastuse kasuks tööle rakendada.
Kui teatrilaval on realistlik asi, siis peab olema kujundus ehtsam, loomulik ja asju rohkem. Siin, “Meresõitjas”, peaks olema laval osa kodust, kus inimesed elavad ja toimetavad, ärkavad hommikul üles – selle ümbritseva miljöö peabki kunstnik välja mõtlema.
Kas “Meresõitja” kujundus leidis kohe rühma toetuse või tuli midagi muuta?
Kujundus on detailides küll kõikunud, aga idee ja üldpilt on niisugune, nagu ma tahtsin.
Mida annab skulptorile teatrikujunduse loomine?
Kunstnik peab ideaalis suutma näha tervikut, ja seda juba ideetasandil. Teatris on see sama oluline. Et lavakujunduse olemusest paremini aru saada, lugesin läbi kunagise vanakooli lavakujundaja Voldemar Peili raamatu “Lavakujunduse sünd” 1989. aastast, mil teatrikunstnik oli esmalt leiutaja. Huvitavaks teeb teatri koostöö erinevate ülesannetega inimeste vahel. Meeskonnatöö tulemusel valmib lavastus, mille järgi hinnatakse kogu teatrit. Teatriinimesed on toredad, heatahtlikud ja professionaalsed – kui ma algajana veel mõnda teatrispetsiifilist asja ei tea, siis nad ei lase mul kunagi end rumalana tunda.
Mida mõtlete esietenduse eel seoses “Meresõitjaga”?
Mul on hea meel, et niisugune näidend on leitud ja et Üllar Saaremäe usaldas kunstnikutöö mulle.
Usun, et aeg on mitmes mõttes selle loo lavastamiseks õige, palju räägitakse süütundest. See on puudutav ja arvan, et ka hästi mõistetav lugu, milles inimeste minevikuteod ja oleviku vastutushetked on seatud huvitavalt ja meisterlikult erinevatele tasanditele.