Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/11/25/6114875t1h61cc.jpg)
/nginx/o/2012/11/30/1464202t1h2c39.jpg)
Proloog
Kui Albert ühel hommikul silmad avas, nägi ta esmalt, nagu alati, Steve Jobsi pilti seinal. “Õunafirma” loojat, meest, kes muutis maailma. Kes soovis, et inimesed teeksid seda, mida nemad ise tahavad, mitte seda, mida neile pakutakse.
Jobs oli muutnud ka Alberti maailma. Oluliselt. Sellest andis märku öökapil lebav nutitelefon, mille tundlikud sensorid olid registreerinud peremehe ärkamise.
“Tere hommikust, Albert!” kostis aparaadist mahe naishääl. Vaevumärgatav peanoogutus andis telefonile loa jätkata. “Su abikaasa on veel ühe päeva komandeeringus, kas tahaksid endale täna õhtuks silmarõõmu,” jätkas nutikas karbike, mis teadis isegi seda, et Albertile ei meeldi hommikused pikad vestlused ega viisakusavaldused, vaid konkreetsus tagab alati peremehe rahulolu. Ja Alberti teine vaevumärgatav noogutus oli selle tõestuseks.
“Kelle sa mulle eelmisel korral sihkerdasid?” võttis Albert vaevaks ka ise vestluses osaleda.
“Ingrida, blondiin, 38aastane, abielus, sportlane ...” Mehe äge pearaputus sundis naishääle vaikima.
Albert mäletas. Siis olid programmid ja rakendused mingi vingerpussi mänginud, sest üks Alberti soovidest oli vaid, et õhtune silmarõõm teaks midagi tennisest. Mobiiltelefon aga organiseeris talle naise, kes vahetpidamata ainult spordist jahvataski. Pruukis Albertil vaid klaasikese punase veini juures vihjata eelolevale Prantsusmaa lahtiste finaalile, kui Ingrida võttis läbi kõik varasemad sadakond turniiri, libises sujuvalt üle ujumisele, seejärel jalgpallile, korvpallile, iluvõimlemisele ega lõpetanud enne, kui Albert haigutas ja teatas, et tunneb end väsinuna.
“Täna ma sportlast ei taha,” püüdis Albert viisakaks jääda. “Võiks olla ilus Eesti nimi – Mare. Vanus 30–40 aastat. Abielus. Oskab rääkida tennisest, natuke teatrist, ei kiru ajakirjanikke ...” Pärast väikest pausi teatas telefon: “Selge, kella kuueks õhtuks, nagu alati?” Albert noogutas taas.
Ja nutifon asus tegutsema. Esmalt käivitusid otsinguprogrammid ja rakendused, mis internetiavarustest sobivad Mared välja selekteerisid. Edasi anti järg psühholoogiaprogrammidele ja teab mis rakendustele veel, et ka peremehe ülejäänud kriteeriumid oleksid täidetud. Siis hakkas keerulisem protsess. Mobiiltelefon helistas sõelale jäänud kümmekonnale kandidaadile. Alberti häälega mõistagi.
Albert ei teadnud täpselt, mida nutifon veel eesmärgi saavutamiseks tegi. Küll aga teadis, et õhtul kell kuus heliseb uksekell. Arglikult, ootusärevalt ...
Lääne-Virumaa Steve Jobs
Maakonnas nüüdseks tuntuks saanud ärimees Mati Metsjõe ei osanud Tallinna 2. tehnikakooli õppima minnes aimatagi, et telefonil on tulevikus tema elus oluline osa. Kooli lõpetanuna asus ta tööle sideettevõttesse.
Kui tulid raadiotelefonid, hakkas mees nuputama, kuidas saaks nende leviulatust pikendada. “Et ma saaksin autos olles teatud piirkonnas telefoniga rääkida,” täpsustas Metsjõe.
Ta asus elektroonikute seas otsima abilisi ja mõttekaaslasi, et muuta toas laua peal olev telefon õhu kaudu autos kättesaadavaks ja sel moel sidepidamist täiendada.
Koos abilistega valmistati erinevaid vastuvõtjaid ja saatjaid. “Auto oli juhtmeid ja kaableid täis,” kirjeldas Metsjõe, kuidas töö käis. Tal olid autos ja kodus antennid üleval. Metsjõe tunnistas, et eiras tol ajal kehtinud elekterside reegleid, kuid keegi ei osanud ilmselt arvatagi, et rühm inimesi asja vastu huvi tunneb, ja seepärast reeglite täitmist ei kontrollinud, mis andis Metsjõele ja tema mõttekaaslastele voli vabalt tegutseda.
Pidevalt tinutati kuhugi plaadikesi juurde või võeti ära. Rakvere piires sai küll autost igale poole helistada, kuid vilin jäi. “Kõne helikvaliteet jättis soovida,” võttis ärimees lühidalt kokku toonaste ponnistuste tulemi.
See kõik oli 1980. aastate teisel poolel. Mobiiltelefoni siis veel ei tuntud.
Esimeste mobiilide tulekuga ennustasid paljud, et ega see aparaat kaua vastu ei pea. Metsjõe aga tundis, et see just ongi see, mida tema on otsinud. “Esimene tunne oli, et ma ei peagi rohkem katsetama – see töö on juba ära tehtud,” kirjeldas Metsjõe esmatutvust mobiiltelefoniga.
Hiljem lokaalraadiot Raadio Viroonia tehes aitas toonane tehnikaime väga palju asju otse autost korda ajada. Esimestest kogukatest mobiiltelefonidest rääkides meenutas Metsjõe, et inimesed ei julgenud neid avalikes kohtades eriti kasutada. Ikka mindi nurga taha kõnet pidama.
Tänavu jäi Metsjõe autoga kuskil üksildases kohas metsa vahel lumesaju kätte. Nähtavus oli nii halb, et ei näinud sõiduteedki. Ja siis avastas ta, et oli mobiiltelefoni maha unustanud. “Sain aru, et oleme telefonist päris sõltuvuses. Kartsin, et jään siia külma kätte. Täitsa uskumatu tunne,” kirjeldas Metsjõe kogetut.
Nüüd kasutab ta iPhone`i ja teisi “õunafirma” tooteid. “Need toimivad – ma ei pea videot monteerides muretsema tehniliste asjade pärast,” selgitas Metsjõe, kes filmib telekanali TV3 uudistesaatele osa asju nutitelefoniga. Viimase videokvaliteet on nii hea, et jäi üle muretseda vaid sellega ühilduv reporteri mikrofon.
Lisaks filmimisele kasutab Metsjõe nutitelefoni navigeerimiseks, dokumentide halduseks, erinevate mõõdikute konverteerimiseks, kinopileti ostmiseks, sammulugejat sportimiseks, sotsiaalvõrgustikes surfamiseks, meeldetuletusteks, äratusteks ja sateliitantenni häälestamiseks.
“Mänge ma ei mängi,” ütles ta.
Tulevikus loodab Metsjõe, et telefonid suudavad ühilduda väga paljude tarvilike seadeldistega. Näiteks suudavad öelda, mis autol viga on, või tuletavad meelde kohustusliku kindlustuse tegemise tähtaega.
Lauatelefoniga sai töö tehtud
Ida päästekeskuse kriisireguleerimisbüroo juhataja, Sõmeru vallavolikogu esimees Maido Nõlvak meenutas, et kui ta 1993. aastal päästeteenistusse tööle läks, siis olid kasutada vaid lauatelefonid. Tõsi – piipari vahendusel sai inimesele saata sõnumi, et ta helistaks, kellele vaja. “Kui sõnum käes, tuli otsida esimene ettejuhtuv lauatelefon,” kirjeldas Nõlvak toonast asjaajamist.
Päästjatel olid kasutada suured raadiojaamad. “Kui näiteks kohvikus istusid, siis oli see kobakas keset lauda,” jätkas kriisireguleerimise spetsialist. Samuti maandusid keset lauda esimesed suured mobiiltelefonid, mis välimuselt meenutasid kohvreid.
Nõlvaku hinnangul oli varem inimestel ilmselt palju aega. “Ei kujuta ettegi, kuidas tol ajal kommunikatsioon käis. Uskumatu, et lauatelefonidega sai kõik ära tehtud,” imestas ta.
Mobiiltelefone pidas Nõlvak liiga keerulisteks. “See on rist ja viletsus – mõnikord helistad sellele, kellele helistada ei taha,” tõi ta näite. Samas tunnistas Nõlvak, et nutitelefonid on elu tunduvalt mugavamaks teinud. “Kui osata telefoni kasutada.” Lauatelefoniga praegust töömahtu täita oleks Nõlvaku hinnangul võimatu.
Koolitusi, seminare ja pidusid korraldav Nõlvak peab oluliseks keskenduda ühele asjale, taskutelefon kipub seda aga segama. Seepärast lülitab ta üritustel nutika abilise välja. “Helistaja saab sõnumi või meili saata,” nimetas Nõlvak helistamise alternatiive. Häda aga on selles, et pahatihti ununeb telefon tagasi sisse lülitada. “Siis näen, et mulle on juba viiskümmend kõnet tulnud,” sõnas Nõlvak, kes nutitelefonidelt uusi võimalusi ei oota. “Kõik on olemas. Pigem on neid võimalusi rohkem, kui vaja oleks.”
Mobiiltelefoni pole tarvis, kui ei ole midagi öelda
Rakvere haigla radioloogiaosakonna juhatajale Katre Samolberg-Pariisile pole mobiiltelefon midagi sellist, milleta ta elu ette ei kujutaks. Tema sõnul kasvasid varem kõik ka ilma kaasaskantava telefonita suureks ja said endaga hakkama. Pigem arvab Katre, et mobiiltelefon röövib olulise osa inimese privaatsusest.
Tutvusringkonnas pikka aega ainuke ilma mobiilita täiskasvanu meenutab, et pärast ülikooli lõpetamist tööle asudes oli piipar see, mis arstil taskus pidi olema, et haiglast tulevale väljakutsele reageerida. “Aasta oli siis ehk 1996, kui käisin autokoolis ja sain keset õppesõitu piiparile teate, et tuleb tööle minna,” rääkis ta.
Juba sellest piiksuvast seadeldisest taskus piisas, et mobiiltelefoni soetamise isu täiesti ära kaoks. “Tallinnas töötava kursusevennaga olime pikka aega mobiilivastased. Arutasime, miks peaks igaüks mind suvalisest kohast kätte saama? Pealegi – ega mul ei ole alati kõigile midagi öeldagi. Milleks siis mobiil?” arutles muiates nüüdseks umbes aastakese mobiiltelefoni omanikuks olnud Katre. Põhimõttekindel kursusevend olevat kauemgi ühiskonna survele vastu pidanud.
Samuti arstiteaduskonnas õppinud sõbrannal mäletab Katre aga mobiilinumbrit juba 1995. aastast.
“See oli ikka väga vara. Ta oli tol hetkel ka mitmes haiglas tööl ja sõitis palju ringi, eks siis oli tarvis.”
Vajadus taskutelefoni järele tekkis alles siis, kui teine laps hakkas koolis käima. Alguses sai pidevalt laenatud vanema poja või abikaasa mobiili lühikeste kõnede tegemiseks, kuid pikapeale tüütas see Katre sõnul nii teda ennast kui teisi. Ja nõnda tuligi endale oma telefon hankida.
Esimese lapse algklassides käimist meenutades ei tea Katre ühtegi momenti, kui ta mobiilist puudust oleks tundnud. “Elustiil oli siis teine. Poiss tuli ise koju ja eks sai kellaajad kokku lepitud.”
Nüüd aga on märksa mugavam lapsele trenni ja muusikakooli vahele jääval ajal lühike kõne teha, et kontrollida, kas ta on ikka söönud ja kas kõik vajalik on kaasas.
Kuid mobiili soetamine ei ole Katrele tähendanud ülimoodsat puutetundlikku imevidinat. Helistamiseks kõlbab siiski täiesti tavaline nuppudega telefon, millega saab ka sõnumit trükkida.
Ministeerium määras, kes saavad lauatelefoni
Pensionäripõlve pidav Helmut Pastarus meenutas, et nõukaajal olid tavalised lauatelefonid defitsiit. Õigemini öeldes aparaate oli küll, kuid polnud numbreid. See oli tingitud asjaolust, et mitmes kohas polnud rajatud ei maaalust ega õhukaablit.
Telefonide arvu suurendati sellega, et pandi paralleeltelefonid, mispuhul oli kahe pere peale üks number. Numbrite nappus tingis pikad järjekorrad. “Inimestel tuli üsna kaua oodata,” meenutas Pastarus.
Siseministeerium määras, kes pidi telefoni saama väljaspool järjekorda. “Parteijuhid, koolidirektorid, arstid, osakonnajuhatajad, side juhtivtöötajad,” loetles Pastarus eelistatuid.
Tehnika arenedes sai juba tihendusaparatuuriga panna ühele kaablipaarile mitu telefoni.
84aastane Helmut Pastarus lauatelefoni enam ei kasuta, vaid ainult mobiiltelefoni. “Mulle meeldib olla palju väljas ja lauatelefonist poleks mingit kasu,” selgitas ta.
Nutitelefoni mees endale ei ihka. “Olen sellises eas, et pole vajadust ülimoodsa tehnika järele,” sõnas ta ja lisas, et on sellegipoolest rõõmus tehnika arengu üle, mis aitab igas valdkonnas paremini tegutseda.
Tippmudelid
Apple iPhone 5 899
HTC One X 529
LG Optimus 4x HD 479
Motorola Razr Maxx 449
Nokia 808 PureView 549
Samsung Galaxy Note II 599
Sony Xperia arcoS 449
Sont Ericsson Xperia arcS 299
ZTE Skate 4.3 99
Hinnad eurodes.
Allikas: Elion