Andres Pulver: Ajaloo suurim ülekohus?

Andres Pulver Foto: Virumaa Teataja

Eestis ei ole minu teada holokausti eitamine veel kuriteoks kuulutatud. Küllap siis seepärast võibki Monika Tamla Aktuaalses Kaameras rahuliku südamega rääkida, et suurel reedel mälestatakse ajaloo suurima ülekohtu toimepanemist.

No andke andeks. Üks poolmüütiline tüüp lüüakse oma veendumuste pärast risti ja tegemist on ajaloo suurima ülekohtuga. Kui me ei taha rääkida holokaustist, mis nõudis kuue miljoni juudi ja poole miljoni must­lase (ja tont teab kui pal­ju­de tuhandete nen­de abistajate) elu, siis meenutame kas või siinmail toime pandut.

Genotsiid pole ülekohtune

Ka Eestis on tuhandeid inimesi oma veendumuste pärast surma leidnud. Ja ärgu tulgu keegi ütlema, et küüditamine ei olnud ülekohus. Olen veendunud, et kümnete tuhandete inimeste loomavagunis Siberisse saatmine oli märksa suurem ajalooline ülekohus kui see, mis Kolgata mäel toime pandi.

Või genotsiid ... Ligi miljon hutude tapetud tutsit Ruandas täpselt viisteist aastat tagasi, mil aprillist juunini 1994 saadeti teise ilma viiendik kogu riigi elanikkonnast.

Aga see ei olnud ilmselt piisavalt suur ülekohus.

Kümned, sajad tuhanded hukkunud Bosnias serblaste poolt läbi viidud etnilises puhastuses. Või mis Bosnias, kogu endise Jugoslaavia aladel tapeti inimesi rahvuslikel põhjustel. Kuid seegi oli ilmselt liiga vähe ülekohtune.

Veel hullem - armeenia genotsiid, mille käigus Ottomani impeeriumis tapeti miljon kuni poolteist miljonit armeenlast. Lihtsalt selle pärast, et nad olid armeenlased. Assüürlastel ja kreeklastel vedas, sest türklastel oli plaanis ka need rahvad maha nottida, aga mingil hetkel sai muul maailmal asjast kuhjaga küll.

Silmakirjalikkuse võim

Las inimesed kummardavad seda paljasjalgset, kes oma risti Kolgata mäele tassis, kui nad tahavad. Kuid väide, et see oli ajaloo suurim ülekohus, ajab mul kopsu üle maksa.

Kui seda oleks öelnud müüja Maie või autojuht Mati tänaval, ei olekski ma hakanud midagi kirjutama. Aga kui sellist juttu ajab suust välja riikliku ETV diktor Monika, on kuri karjas. Või on see meie rahvusringhäälingu teadlik poliitika, mis on suunatud sellele, et me iga hin­na eest oma ajaloo unustaks.

Silmakirjalikkust on meie maal liigagi palju. Needsamad poliitikud, kes veerand sajandit tagasi ihu ja hingega kiriku vastu võitlesid või vähemalt selle võitluse vaikides heaks kiitsid, is­tuvad tähtsamatel kirikupühadel kirikutes esimestes pingirida­des. Mitte et nad usuksid, aga te­lepilti on ju vaja sattuda või lihtsalt rahva tähelepanu all olla.

Tühja neist juutidest, mustlastest, tutsidest ja armeenlastest. Ma saan ehk kuidagimoodi aru, kui me nemad juhtume unustama. Aga kui me iseend meelest laseme, on kätte jõudnud aeg uksed kõvasti lukku keerata ja minema kõndida.

Või mis neist ikka lukustada, loodus tühja kohta ei salli ja tuleb keegi teine, kes võtab heaks ennast siin Läänemere kaldal sisse seada. Meie oleme paraku siis juba kadunud, ning sugugi mitte ülekohtuselt.