Isetegemine tõuseb jälle au sisse

Eevi Kuht Foto: Virumaa Teataja

Tundub, et ütlemine "las mina teen seda, mida mina oskan" ei ole praegu enam nii päevakorras, kui oli paar aastat tagasi.

Siis, kui igaühel oli oma eriala, mida ta kõige paremini valdas, ja amet, millega raha teenis, et selle eest endale vajalikke teenuseid teistelt oskajailt osta.

Näiteks kas või maja ehitamisel või korteri remontimisel, mida Vene ajal ja veel oma riigi alguses enamasti oma perega tehti, aga viimastel aastatel ehitusfirmadelt telliti.

Tõsi, mõni tegija vedas tellijat küll häbematult alt, nii jättis üks mees korteriremondi ette hoiatamata päeva pealt pooleli ja põrutas Soome suurt raha püüdma.

Töömehed jälle kodus

Nüüd on hulk välismaal leiba teeninud eestlasi üleilmse majanduskriisi tõttu jälle kodus tagasi ja korralikest töömeestest Eestimaal enam puudust pole.

Et kõik kodud veel valmis ehitatud-remonditud ei ole, olekski paras aeg see töö ette võtta, sest hinnad on alla lastud ja ehitusmaterjalid odavamaks läinud.

Tõsi küll, töötu seisuses olijale selline soovitus kui kulutusi vajav hästi ei sobi. Aga oma kodus midagi ära teha on ikka võimalik.

Isetegemine aitab vähemalt raha kokku hoida ja kehvad ajad üle elada.

Elu sunnib meid suhtumist muutma. On päris mõnus kuulda, et küttepuude müüja lubab hinna sees ka puud ise virna laduda. Ei mäleta seesugust pakkumist varasemast ajast.

Märke, et viimaste aastate priiskav elu on otsa lõppemas ja inimesed hakanud raha kokku hoidma, leiab mitmest vallast.

Ei ostelda enam endise innuga kaubanduskeskustes, ei visata vähe kantud kehakatteid kergel käel minema ega hangita uusi kappi tolmu koguma.

Muide, moekunstnikudki soovitavad, et pole vaja hulga asju, ka väheseid rõivaid annab omavahel kombineerida ja mõne väikese lisandiga ilmestada.

Või hoopis meisterdada vanast rõivatükist uue.

Vana vajab remonti

Rohkem tööd ja leiba ennustatakse vanade autode putitajaile, sest uute muretsemine on poole võrra vähenenud, aga kõik, mis liigub, kulub.

Ka kingseppadel on oodata paremaid aegu, sest inimesed on hakanud oma jalatsitele usinalt kontsaplekke ja pooltaldu tellima. Varem visati pruugitud jalavarjud lihtsalt minema.

Kui toidupoodides seisid õhtuti kuumtoiduleti taga järjekorras töölttulijad, kes kartuliputru, kotletti või praeliha kaasa ostsid, et mitte hilisel tunnil hakata kodus õhtusööki vaaritama, siis nüüd on aru saadud, et ega see mugavus eriti odav ei ole.

Eriti suurema pere puhul. Nii et mis muud, kui jälle ise kartuleid koorima ja suppi keetma.

Aianduskauplustes olevat märgata elavat huvi köögiviljaseemnete vastu.

Kui kaunite kodude rajamise tuhinas said tarbeaia ees eluõiguse uhked lillepeenrad-muruväljakud, siis tänavu ilmselt kaevatakse-küntakse mõni aianurk üles ja pannakse maha rohkem kartulit-porgandit-sibulat.

Ilu iluks, aga patta on ka vaja midagi panna. Siinkohal lugupidamine neile inimestele, kes moega pole kaasa läinud ega oma aias kasvatatust lahti öelnud.

Nii mõnegi pere toidulauale jõudis supermarketist ju isegi maitseroheline.

Teisalt, eks turumajanduses ole igaühel vaba valik, kuidas elada ja kulutada. Aga kokku hoides tuleb lihtsalt paremini toime.