Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/11/29/98766t1h5d40.jpg)
Elu on rütmiline. Lihtne tõde. Aga et oleme ise selles rütmis sees, siis me ei mõtle sellele kunagi. Töö vaheldub pühadega, pühad tööga.
Ostsin ühest kaubamajast jõulukinke, ühest väikesest käsitööpoest. “Ilusat pühade algust!” soovis müüja naeratades. Soovisin talle sama, pistsin oma nutsaku taskusse ja lahkusin. Kuid uksel jäin korraga seisma ... See ei olnud professionaalne müüja-naeratus, ei, see oli midagi muud. Midagi enamat. Kaks korda aastas, mõtlesin, naeratavad inimesed rohkem – varasuvel, kui kõik on õitsele löönud, ja talve hakul, jõulude ajal. Vähemalt meie inimesed.
Elu on rütmiline. Lihtne tõde. Aga et oleme ise selles rütmis sees, siis me ei mõtle sellele kunagi. Töö vaheldub pühadega, pühad tööga. Igapäevane leib ja leivakõrvane tahab ju välja teenimist, ütleme elu kohta. Jeesus räägib oma kõnedes üllatavalt sagedasti maisest varast ja muretsemisest. Miks see teema nii sageli kõneks tuleb? Küllap seepärast, et sellel on inimese üle vastupandamatu mõju. Muidugi on ju vaja siin ilmas elada, ja see maksab midagi. Ka see, kellel küllalt on, nii et ta tööd tegema ei pea, ei pääse muretsemata ja tegevuseta olemisest, sest muidu võib kergesti ihult ja vaimult kängu jääda.
Egon Friedell on kirjutanud, et kogu tööl on see pahupool, et ta juhib kõrvale, teeb tühjaks selle, mis on tegelikult tähtis inimesele. Seda ütleb meile Marta ja Maarja lugu. Ka seal, kus keegi mees nõudis, et Jeesus lahendaks tema tüliküsimuse. Ikka on meil tegemist selle maailma asjadega. Ühtedel on, teistel veel ei ole, kuid varas on küsimus nii siin kui seal.
Nii on lugu ka õiglusega – seegi liitub salakavalalt siia. Ükskord keegi mees tahtis, et Jeesus seaks õigluse jalule tema asjas, ilmselt oli ta oma vend teda alt tõmmanud pärandusasjades. Kes siis muu kui Õigluse õpetaja peaks siin kohut mõistma. Selge. Ka vanas testamendis tulevad nii sageli kõneks õiglus ja õigus. Mõnes laulus laulik lausa kaebab ja kisendab õigluse järele, ta on alati hageja rollis ja ajab taga õiglust. Õiglus on midagi, mida me endastmõistetavalt peame õigeks ja väärt asjaks.
Jeesus keeldub siin kohtumõistjaks olemast. Ta ei lasku nii madalasse poliitikasse. Ta soovitab rahulikult maksta ka riigimaksusid, isegi kui need on võibolla ebaõiglased, sest neist keeldumine pole vaeva väärt. Tema kõned ja teod viitavad ainult ühele, mida on vaja inimesele. On olemas vaid kaks tõelist reaalsust, tegelikult ainult kaks ainukest reaalsust – Jumal ja hing. Hing, nagu Jumal meid on mõelnud, nagu Ta meid on loonud. Ja Tema ise. Ärgem laskem meiegi end matta töö- ja murekoorma alla. Ja õnnis, kes suudab, sest seda on kergem öelda kui teha. Tehkem rahulikult oma igapäevast tööd, andkem oma panus, aga silmas pidades, et see kõik ei ole siiski tõeline, et on midagi palju olulisemat. Me kõik jätame oma jälje hoopis vaimumaailma, mis on igavene. Meie teod säilitatakse ühes igaveses raamatus. Meid mäletatakse just sedakaudu, kui oleme juba lõplikult jätnud selle maailma askeldused. Nii võiks ka töö olla tester, lakmuspaberiks meie usalduse kohta Jumala vastu. Kuivõrd me oleme süvenenud selle maailma asjadesse ja kuivõrd me oleme rikkad Jumalas.
Elu kohta arvatakse üht ja teist. Tundub, et see arvamus sõltub eriti sellest, mis tujus me parajasti oleme. Elu on ilus – võidakse öelda. Kas sama arvab ka see, kes on kuriteo ohvriks langenud? Või kaotanud oma lähedase inimese? Kuid täies õies õunapuu on ilus. Elu on mõttetu, räpane ja julm – võidakse öelda. Kas nii mõtleb ka noormees, kes on just alustanud oma iseseisvat elu, või näiteks armunud naine? Ja täies säras jõulupuu on ilus.
Inimesed räägivad palju ikka sellest, millest nad tunnevad puudust. Vaene räägib rahast, rahutu rahust. Viimasel ajal on meie asises ilmas olnud palju kõneks “pehmed väärtused” – hoolivus, teineteisemõistmine, halastus, armastus ... Sellest on kirjutatud ajalehtedes ja olnud saateid raadios ning riigitelevisiooniski. Ju siis on seda vaja. Vastukaaluks.
Külm hakkab. Mõtlesin veel meie külmale maanurgale siin Euroopa serval, meie külmadele jõulukirikutele, rahvale, kes sinna tuleb. Inimeste suudest tõuseb aur nagu palve ja palve nagu aur. Tulevad meelde kõiksugused mälestused eelmistest jõuludest. Alati vana ja alati uus – see ongi selle püha juures kaunis. See ongi elu. Siin, keset elu, on sündinud see, kes on tulnud, et anda elu ja anda seda ülirohkesti! “Kui süda on soe ja lööb, nagu vaja, ei siis ikka ära külma!” ütles Pipi Pikksukk.