Muhemängud pueblo ja puuslikega

Foto: Meelis Meilbaum

Pirrus ja Mildebergius ehk Piret ja Jüri Mildeberg on toonud Rakvere Galeriisse palju toredaid hispaanlasi ning portsu transformeerumi­salteid puupäid.

Kunstnikel mängib naerukuradike silmis, sest näitusele “Mi pueb­lo & puuslikud” toodud värvikaid soojamaafotosid ja põnevaid puunukke ehk puuslikke ei osatud neilt oodata. “Kindlasti arvati, et teeme oma tuttavaid asju, kas hampelmanne või illustratsioone, aga meie tahtsime teha üllatust. Nii ongi, et minul on fotod ja Jüril puust nukud – puuslikud,” räägib Piret Mildeberg.

Fotod on pärit Piret Mildebergile kõige armsamast kohast – Hispaaniast. “Mi pueblo” tähendab tõlkes “minu rahvas”. Omainimesed ühesõnaga. Need, kelle seas end hästi tuntakse. “Ma olen hullumeelne pildistaja ja mõtlesin, et võiks neid fotosid näidata teistele ka. Need ei ole korralikud turistipildid, vaid vaatlevad kohalikke oma põhitegevuse juures,” märgib ta.

Valitud fotod on pildistamisjäämäe veepealne osa, sest igast pildist võiks naine arendada terve näituseseeria: pingid, söögid, pühad, lisaks härjavõitluse teema, mida seekord veel publiku ette ei toodud.

Fotodes on lugusid ja kiikse, mis avavad end neile, kes pilku lihtsal üle ei libista, vaid võtavad aega vaadata. Pirrus on soovinud tuua pildi sisse mängu, näidata uut ja vana, tabada hetki ja valgust. Kaadrisse on püütud vürtsimüüja mobiilikõne, pingil istumise traditsiooni väärikad järgijad, vanaproua rikkaliku lihaleti ees valikusse süvenemas ja muid sooja pilguga nähtud eluhetki.

Mildebergiuse sõnul tabab lihaletipilt kõnekalt iidset situatsiooni. “Nii kaua kui inimene on olnud, on ta sellega tegelnud. Klaaskast on lihale ümber tulnud ja sink vaakumpakendisse pandud, aga sinki on tuhat aastat müüdud,” arutleb Jüri Mildeberg.

Kuna kunstnikepaari arvates on jaanuar kuu, kus eriti ei viitsita näitustel käia, tahtsid nad oma tööde kaudu tuua galeriisse nii palju inimesi, et ükski vaataja ei tohiks tunda end näitusel üksikuna. “Kui keegi arglikult tuleb, leiab ta, et ruum on juba rahvast täis, ta tunneb end siin soojalt ja mõnusalt,” loodab Pirrus.

Piret Mildebergi pueblot piidlevad vastasseinalt puuslikud, Jüri Mildebergi tõsinaljakad puunukud. “Jüri on vist jõudnud niisugusesse ikka, kus endisel ajal vanamehed istusid pliidisuu ees ja vestsid rehapulki. Tema teeb puuslikke,” muigab naine kavalalt kaasat piieldes.

“Nojah, rehapulki pole lihtsalt vaja. Aga olen tähele pannud, et puud on mõnus lõigata ja see tuleb mul hästi välja ka,” tähendab mees. Abikaasa ja tütredki saavad pereisalt tähtpäevadeks puunuku.

“Nii palju on kogunenud ka igasuguseid toredaid asju – kuulikesi ja kraanikesi, mis on tark mingiks taieseks teha, et ei vedeleks niisama lauasahtlis,” tähendab Pirrus. Geelipliiatsite ilusad metallotsikud, mida Mildebergius korjab purkidesse, on nüüd teostes leidnud uue elu, mõtte ja eesmärgi.

Puuslike metalldetailid on pärit fotoaparaatidest, ning kuna pead ja teisedki jupid käivad keermega lahti ning on vahetatavad ühelt objektilt teisele, saab neist moodustada lugematu arvu modifikatsioone või uusi puuslikke. Selleks näituseks on nad võtnud ühe ja ainukordse väljanägemise ning istuvad kuulekalt igaüks oma sahtlis.

Stabiilsemad puuslikud, mille osad ei vahetu, kannavad nimes sõnumit. Esmalt tulebki Mildebergiusel pähe pealkiri, allkiri või nimi ja siis hakkab puuslik vähehaaval sõrmede vahel kuju võtma. “Kruvimees – puust, alasti, ilma käteta” on natuke deformeerunud tüüp, kelle kruvid pärinevad kõik fotoaparaatidest. “Järgmine tuli “Proua Kruvimees”. Natuke võigas näeb välja, aga las olla,” sõnab kunstnik.

Kahekümne aasta eest valminud puust mask ootas ära oma aja – sai lõpuks valmis. “Puurisin talle augud, panin torud sisse ja silmad, vormistasin ta ära,” osutab Mildebergius “Wassermannile”, mis sai nime Pirruselt. Et sel sõnal on ka meditsiiniline tähendus, annab kunstniku meelest vaataja jaoks võimaluse veel üheks lähenemistasandiks. “Ma vist tunnen iseendas poisikest, et mulle meeldiks vaadata neid asju, et mis need on,” ütleb Mildebergius. Tema käes muundub igasugune vana kola kunstiks, teosteks, mis isevärki olekuga ärgitavad (t)avatult ning mänguliselt mõtlema ja lennukalt fantaseerima.

Mildebergide näitust on raske tõsiselt, ammugi, kulm kipras, vaadata, varem või hiljem kerkivad suunurgad ülespoole. “Minu jaoks on kunstinäituse kriteerium see, et kui see teeb tuju heaks, siis on hea näitus,” sõnab Jüri Mildeberg. “Kui tahad minna näitust teist korda vaatama, siis see on juba ülim asi, mis näitusega võib juhtuda.”

“Jüri puuslikud on nii detailirikkad ja süvenemist vajavad, et siia kõrvale pandud pildid, milles ka detailid, oleks hakanud neid lämmatama. Foto on nii selgelt vaadeldav, seal on põhiline valguse mõju, kevade ootamine. See tasakaalustab Jüri detailirikkust, mida on vaja palju lähemalt vaadata. Arvan, et inimesel on siin näitusel hea olla ja ta saab sellest rõõmu ja lõbu tunda,” arutleb Pirrus.