Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/01/28/1543110t1h313a.jpg)
Kunda linna sadama lõunaosa detailplaneering näeb ette suurt, ligikaudu 17 ha suurust laienemist, mida ei tehta mitte ainult maa arvelt, vaid halastamatult lükatakse kinni ka Kunda lahte, et laiendada sadama laopinda terminalide jaoks.
Olgugi et tegu on enamjaolt pilliroo ja võsastunud alaga, ei tohi kaotada lootust, et ehk hakkab keegi seda korralikult taastama. Probleem ilmnebki selles, et aetakse kinni abajas ja suur osa roostikust, mis varemalt olid rannaniidud. Minu meelest pole siin tegu sugugi mitte säästva ja tasakaaluka arenguga, vaid puudub igasugune looduskeskkonnaga arvestamine.
Ometi on tegemist ökoloogiliselt rikka alaga. Esiteks leidub lahes palju liivamadalaid, kus saavad toituda ja puhata mitmed veelinnud, ning lisaks sellele pakub roostik varje- ja pesitsuspaiku ka teistele linnuliikidele.
Eesti rikkalik rannajoon on teadupärast 3794 km pikk ja iga samm, mis tehakse rannajoone vähendamiseks, väärib suurt tähelepanu. Ja kuigi sealne rikkalik kooslus rannaniitude näol on nüüdseks asendunud võsa ja roostikuga, saab kõike seda olnut taastada. Kuigi suktsessioonil on lastud oma rada minna, on mul õnnestunud seal näha siiski haruldasi kaitsealuseid linnuliike, nagu laululuik (II kaitsekategooria), ristpart (III kk), väiketüll (III kk), lambahänilane (III kk), jõgitiir (III kk), vaatluse teel olen näinud lugematul arvul hanelisi, tüllilisi, kurelisi ning isegi merikotkast.
Rannakoosluse taastamise optimismi sisendavad mulle lähedal asuvad Natura alad – Toolse looduskaitseala ja Letipea maastikukaitseala. Kaitsekorralduskavu on uuendatud ning need hõlmavad uusi meetmeid bioloogilise mitmekesisuse paremaks kaitseks. Laiad abajad ja lahed on ka üheks Euroopa Liidu Loodusdirektiivi (lisa I) kaitstavatest elupaigatüüpidest, kuid hetkel tundub, et detailplaneeringu koostamisel pole sellega arvestatud.
Veel võib sadama laiendamine sulgeda metsloomadele (metssead, põdrad, metskitsed, rebased jne) ainukese rändekoridori, mida mööda isendid saavad liikuda Toolse ja Letipea kaitseala vahet.
Ranna pool olev roostik ongi loomadele ainukeseks liikumisrajaks, sest Vana Sadama teel endisel pillirooalal paiknevad kaks müra tekitavat puiduterminali, millele järgnevad elumajad. Ka loomade kulgemisradu peaks põhjalikult uurima.
Eraldi suur teema on veel Eesti kahepaiksed, keda meil on kõigest 11 liiki ja kes kõik on kaitse all. Nimetatud roostikus on kindlasti paljude kahepaiksete elupaigad, mis on samuti ohustatud.
Sellisel määral sadama laienemisega kaasneb keskkonnarisk sealsetele pesitsevatele lindudele, rändavatele loomadele ja elutsevatele kahepaiksetele, rääkimata toiduahela alumisest otsast, kuhu kuuluvad kõiksugused putukad. Kõigepealt tuleks teadlastel teha asjakohased ekspertuuringud, et selgitada, kas sealset elustikku tasub hävitada või mitte. Siiani on öelnud kindla vastuväite detailplaneeringule Eesti Ornitoloogiaühing, kus on üle viiesaja liikme.
Lisaks vajab mainimist, et planeeringuala paikneb Läänemere rannaalal ranna piiranguvööndis ja osaliselt ehituskeeluvööndis ning ehitustegevus laieneb ka merealale. Ehituskeelualale võib ehitada sadamarajatisi, aga planeeritavad sadamaterminalid ei ole sihtotstarbeliseks teenindamiseks vajalikud ehitised sadamas.
Teisisõnu on sadamal vaja luba keskkonnaametilt, et midagi tegema hakata. Teada on, et kui abajat tahetakse kinni ajada, siis kulub selleks hulk materjali, ning tahkete ainete uputamine – alates ainete mahust 10 000 kuupmeetrit – Läänemerre nõuab keskkonnamõju hindamise algatamist. Mereala suurus on 27 500 ruutmeetrit ja seetõttu on 10 000 kuupmeetrit ainult lapsemäng.
Kunda meri on suplemiseks halb koht, sest E. coli näidud on lahes kõikuvad. Kui sadama laiendamisega lükatakse kinni märkimisväärne pillirooala, suureneb saastekoormus. Pilliroog aga võib toimida rannavööndis biofiltrina, mis eemaldab veeökosüsteemist toitained. Roog toimib nii-öelda puhvrina ning tagab toitainete püsimise põhjasetetes. Seega kaasneb laienemisega veelgi suurem reostusoht ja surve Läänemerele.
Tulles veel kord tagasi lindude juurde, keda on vast kõige pädevamalt uuritud roostikes, siis pesitsevad roostikus tiigi- ja kõrkjaroolind, roohabekas. Talviti elavad roostikus toredad tihaslased, rootsiitsitaja ja roohabekas, aga ka hangelind, kes on siia põhjast talvituma tulnud. Mosaiiksemat maastikku, kus on vaheldumisi rohkem vaba vee piirkondi ja roostikku, vajavad rästasroolind, hüüp ja mitmed kurvitsalised.
Selle konkreetse detailplaneeringu puhul on vaja näha tervikpilti: kui hävitatakse üks abaja kooslus, siis nõrgestatakse kaudselt ka teisi sama väärtuslikke kooslusi ja kannatada saab elurikkuse jätkusuutlikkus. Ma loodan, et arendaja kaalub kõiki välja toodud aspekte nii elustiku seisukohast kui ka Läänemere terviklikkuse vaatepunktist. Kui abajasse midagi rajama hakata, siis on selleks vaja süvitsi hinnata iga liigutust. Analüüsida tuleb kohapealt kogutud andmeid, mitte toetuda andmebaasides sisalduvatele, mis võivad tihti olla puudulikud. Viimane aeg on hakata vastutama ja hoolitsema kinni kasvanud rannaniitude eest. Selleks, et siia turiste ja uusi elanikke meelitada, ei piisa ainuüksi tööstusest, vaid inimesed vajavad loodust enda ümber.