Hanno Pevkur: peamine kitsaskoht – kohtuniku- ja prokurörikohtade täitmine

Siseminister Hanno Pevkur. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Hiljuti sotsiaalministri portfelli justiitsministri portfelli vastu vahetanud Hanno Pevkur tutvub oma haldusalaga. Eelmisel kolmapäeval käis ta Viru maakohtu Rakvere kohtumajas.

Hiljuti olite sotsiaalministrina Rakvere haiglas, täna olete justiitsministrina Rakvere kohtumajas.

Elu muutub. Ei ole ainult Rakveres, vaid nii Ida- kui Lääne-Virumaa on korraga ette võetud. Püüame vaadata kogu valitsemisala kiirpilguga üle. Prokuratuur, kohtu- ja vanglasüsteem. Kui võrrelda sotsiaal- ja justiitssüsteemi, siis peab tunnistama, et vormilise poole pealt on justiitssüsteem praegu paremas seisus. Rakveres ja Jõhvis on renoveeritud kohtumaja, Narvas päris uus. Arhitektuuri- ja funktsionaalsuse pärl. Viru vanglas on tänapäevased kinnipidamistingimused.

Meil on täitmata kohtuniku- ja prokurörikohti. Kui vaadata Narvat, siis advokaatide hulk Narvas ei ole silmipimestavalt suur. Neid võiks kindlasti rohkem olla.

Rakveres oli vähemalt pärast kohtumaja renoveerimist all keldris kolm kambrit. Kaks kambrit kohtualustele ja nende vahel anonüümsetele tunnistajatele. Kui nüüd kuulen, et õiguskaitsjad pöörduvad rahva poole abi saamiseks, lisades, et anonüümsus on garanteeritud, hakkan laginal naerma.

Need on täiesti erinevad asjad. Kui räägime anonüümsusest kohtupidamise etapis, siis seal kindlasti on tunnistaja kaitseprogrammides anonüümsus tagatud. Kui räägime menetlusest, siis ka menetluses on võimalik tunnistajate anonüümsus tagada. Selles mõttes ei ole probleemi. Valitakse sobivaim menetlusviis, valitakse ka tunnistuse andmiseks sobivaim viis. Siin kindlasti ei ole põhjust naerda.

Sain teie jutust aru, et on välistatud ka igasugune pime juhus, et kahe kohtualuse vahel kambris olev anonüümne tunnistaja saab kohtukoridoris kokku inimesega, kelle vastu tunnistab.

Absoluutselt. See on täiesti välistatud. See on juba Eesti seadustega välistatud ja ka praktikas on politsei-, prokuratuuri- ja kohtusüsteemi ülesanne, et kui inimesele on vaja tagada anonüümsus, siis see ka tagatakse.

Noh, loogikal on natuke teised reeglid ...

Kui on konkreetne näide, siis öeldagu, aga mina täna kohtupraktikast ei tea, et pole anonüümsus tagatud.

Miks on puudu prokuröre ja kohtunikke?

Siin on erinevaid põhjuseid. Üks on kindlasti see, et kas ja kui palju valivad noored juristid endale advokaadi kutse. Ja kas nad tahavad tulla riiklikuks süüdistajaks või mitte.

Osalt on põhjuseks kindlasti personali palgapoliitika. Kõigest hoolimata on ka justiitssüsteemis raske eraturuga ühte sammu käia. Advokaatide tegutsemisvabadus on kindlasti suurem kui riiklikul süüdistajal. Me väga loodame, et 1. juulist tuleb kohtunike palgatõus, nii et esimese astme kohtuniku palk tõuseb 3300 euroni. Ringkonnas ehk teises astmes räägime juba 3900eurosest palgast. See palk on juba selline, et suudame tagada vähemalt kohtuniku kui kõige kõrgema õigusemõistja kindluse.

Kohtunikud on mõtlevad inimesed. Vandeadvokaatidelt võtavad nad kohtumaterjalide juurde ­õigusabihüvitiste taotlused. Kardan, et ei liialda, aga nii mõnegi kohtuprotsessi advokaaditasu ületab kohtuniku aastapalga.

Siin tuleb jälle natuke teistmoodi seda vaadata. Advokaat esitab seaduse järgi ­õigusabikulud, mida on õigus teiselt poolelt välja nõuda, kui ta on maakeeles võitja poolel. Need ei pruugi sisaldada ainult advokaadi teenistust. Need hõlmavad kogu protsessi, alates korrast, mil inimene advokaadi juurde tuli: tema esmane konsultatsioon, materjalide läbitöötamine, vajadusel mingite ekspertiiside tellimine ja nii edasi. Selles mõttes ei saa päris üheselt võtta, et kui tuleb õigusabikulude väljamõistmistaotlus ja need on oluliselt suuremad kui kohtuniku kuu või mitme kuu palk, et siis see tähendab, et advokaat selle kõik endale saab. Kindlasti mitte.

Kindlasti varieeruvad kaitsjate tasud väga kõvasti. On olemas riigipoolsed ja lepingulised kaitsjad.

Riik osutab vähekindlustatud inimestele õigusabi. See võib küll minu viga olla, aga ei ole tasuta õigusabi osutajate nimede seas näinud selliseid nagu Glikman, Pilv, Namm, küll aga olen näinud selliseid nimesid, mis jätan siin targu nimetamata.

Eks siin on mitu asja. Ühelt poolt see, kuidas advokatuur kehtestab reeglid, kuidas kaitsjad määratakse. Eks see on küsimus pigem ka advokatuurile.

Siin tuleb lähtuda kindlasti ka advokaatide töökoormusest. Advokaadid, keda te mainisite, on Eestis vaieldamatult kõige suurema koormusega kaitsjad. Kindlasti on nad ka avalikkuse tähelepanu köitvate protsesside juures osalised. Advokaate, kes väga palju tööd teevad, on väga palju. Nende puhul räägime ikkagi lepingulisest kaitsest ehk inimesed on nad ise valinud.

Samas on suur hulk vähetuntud advokaate teinud keerulistes protsessides väga hea töö.

Ka teie mainitud isikud on olnud noored, kel kindlasti ei olnud aastaid tagasi nii palju kogemusi, avalikku tuntust. Alustasid nad samuti lihtsate ülikooli lõpetanud juristidena.

Kohtus käies saan peaaegu alati kerge šoki. Ma ei räägi seadustest – neist võib pikalt absurdseid näiteid tuua, aga tahaks küsida süüdistatavate õiguste kohta. Neil on nii palju õigusi, alates sellest, et võivad iga hetk oma ütlusi muuta, ja siin on viimasel ajal tulnud päevakorda õiguskaitsjate käitumine just erijälitustoimingute tegemisel, et nad peaksid enne toimingut inimesele teatama, et kuule Villu või Edgar, alates homsest hakkame sind pealt kuulama ja jälgima.

Selles mõttes ma teiega päris nõus kindlasti ei ole. Meil on menetlusseadused paigas. Tõsi on see, et Eesti on demokraatlik riik ja kindlasti peab demokraatlikus riigis olema üldine eeldus, et isiku põhiõigused ja -vabadused on kaitstud. Ja selle kaitse peab muu hulgas tagama riik.

Tasub meenutada, et pealtkuulamise luba saab anda kohus. Ükski menetleja ei saa lihtsalt tulla mõttele hakata Virumaa Teataja telefone pealt kuulama. Sellist luba keegi lihtsalt niisama ei anna. Kui on alust kedagi kahtlustada mingis kuriteos, siis on kohtulik kontroll ja ainult erijuhtudel võib prokurör anda erijälitustoimingu loa ise välja.

Need normid on paigas ja siinkohal tuleb ikkagi lähtuda inimese põhiõigustest ja -vabadustest. Eeldada, et inimene on vaba otsustama ja käituma.

Sel hetkel, kui ta muutub menetlusaluseks, lasub riiklikul süüdistajal kohustus tõendada inimese süü. Kui inimene on jõudnud kohtusse, siis on olukord teine. Tõendid, mis on kogutud, peavad olema kogutud seaduste alusel. Kohtusse ei saa tulla pealtkuulamissalvestisega, kui pealtkuulamiseks puudub kohtu luba.

Väga vähestel juhtudel on ümberpööratud tõendamiskohustus. Peamiselt maksuasjades, kus inimene peab ise tõendama, et vahendid või vara, mis tal on, on soetatud seaduslikul teel.

Oleme lõppjärgus karistusseadustiku revisjoniga. See puudutab karistusnorme. Samas menetleme ka kriminaalmenetlust. Need on kaks õigusakti, millel on laiaulatuslik mõju kõikidele isikutele ja eeskätt just põhiõiguste ja -vabaduste kaitse seisukohast. Ühelt poolt, millised on karistusmäärad, ja teiselt poolt, kuidas ühte või teist kuritegu menetletakse.

Mulle tundub, et kohtunike töökoormus hakkab ületama inimlikkuse või juriidiliselt väljendudes mõistlikkuse piire. Näiteks saatis riigikohus hiljuti Rakvere ekslinnapead Andres Jaadlat puudutava otsuse osaliselt tagasi maakohtusse uue otsuse tegemiseks. Kui kuu möödudes uut otsust polnud, pärisin kohtust järele, sealt vastati, et kohtunik teeb otsust istungite vaheajal, ehk nagu koolilaps teeb vahetunnis õppetükke.

Ei, nii see kindlasti ei ole. Kohtunik on oma ametis ja staatuses vaba, mis tähendab, et kohtunik määrab ise oma tööaja ja istungite ajad. Küll peab kohtunik arvestama prokuratuuri ja kaitse võimalustega. Prokuröril ja kaitsjal peab olema võimalus kohtu määratud ajal tulla.

Kohtupidamine on üks lõputu aegade klapitamine.

Advokaat saab ise otsustada, kas võtab kohtuasja käsile või mitte. Politseinikud, prokurörid ja kohtunikud seda reeglina teha ei saa ja mina väidan, et nende suure töökoormuse tõttu on praak vältimatu. Näiteks jõudis kohtuni kannatanu ülekuulamisprotokoll, kus ei olnud kuupäeva ehk uurija oli teinud vea, ja prokurör samuti, viies sellise vigase toimiku kohtusse. Kohtute suurest töökoormusest on näide jällegi ekslinnapea Jaadlaga seoses: riigikohus ei saatnud maakohtule tagasi mitte süüdimõistvat otsust, vaid otsuse põhjendused. Need vaidlustas nii kaitsja kui prokurör. Kui kohus tegi esimesel korral süüdimõistva, siis teisel korral õigeksmõistva otsuse.

Jätame konkreetsete asjade hindamise. Meil on kindlasti väga õiglane kohtupidamise süsteem, kus on kolm astet. Kus inimesed võivad edasi kaevata. Esimese astme kohus on kohustatud ringkonnakohtust või riigikohtustust tagasi tulnud otsust vaatama.

Milline see uus otsus on – sealt võib saada vihjeid kõrgema astme kohtu ostsusest.

Kui palju saab ministeerium sekkuda kohtute töökorraldusse. Näiteks Tartu halduskohtu eelmise töökorralduse järgi võis Jõhvis asuv halduskohtunik käia Rakveres väljasõiduistungil, uue töökorralduse projekti järgi ta seda enam teha ei saa, mis tähendab, et 80aastane mutike peab Jõhvi sõitma.

Püüame kohtukorraldust ikka vaadata. Eks siin on erinevaid põhjuseid. Viru maakohtu puhul on üks piirav faktor kohtunike hulk. Kui räägime teie poolt anonüümselt mainitud 80aastasest prouast, siis kui ta esimese astme läbi käib ja edasi kaebab, peab ta niikuinii sõitma Tartusse.

Kohtupidamise puhul ei saa välistada, et peab liikuma. Rakvere elanikel on lihtne, kohtumaja on olemas. Lääne-Virumaa kaugematest kantidest tuleb aga Rakverre tulla.

Tutvute oma haldusalaga – mida tuleks kuuldu-nähtu põhjal kindlasti muuta?

Vormi poolest midagi olulist ei näe, välja arvatud mõned tehnilised üksikasjad. Pigem vaatan sisu, ja nagu mainisin, siis peamine kitsaskoht on see, kas meil on kohtuniku- ja prokurörikohad täidetud. See tagab eelkõige selle, et meil oleks kiirem kohtupidamine. Et meil oleks kriminaalasjades võimalikult kiire menetlus. Et inimesi võimalikult vähe hoida vahistatuna. See on kõige hullem, kui inimene on kahtlusalusena vahistatud ja hiljem selgub, et ta süüdi ei ole.