Ivo Etti: “Maailm on praegu veel suur”

Paremalt: Ewert Sundja, Ivo Etti, Kristjan Kallas, Erki Pärnoja. Lihtsad eesti poisid teevad pealtnäha lihtsat muusikat, mis just sellega tababki, jõudes inimeste südametesse mitte ainult kodumaal, vaid ka teistes riikides. Ewerti ja draakonite edule võrdväärset on meie muusikamaailmas suisa keeruline leida. Foto: Laura Oks/Postimees

Ülemöödunud aastal süstikuna Eesti muusikataevasse tuisanud ja sinna püsima jäänud ansambel Ewert and The Two Dragons on nüüdseks ilma teinud kogu planeedil. Noorte ja vanemate inimeste poolt armastatud bänd on üles astunud ka Rakveres, seda siis 2011. aasta festivalil Green Christmas. Selle üle, ons maailm edu ja tuntuse tõttu väike või suur, mõtiskleb draakonite basskitarrist Ivo Etti, kel juured Väike-Maarjas.

Kui sageli satute kodukanti Väike-Maarjasse? Kuidas elavad teie esinemistele maailmaareenil kaasa lähedased?

Väike-Maarjas käisin varem tihemini, nii paar korda kuus, praegu tuuritamise pärast veidi vähem. Suvel saab sealkandis rohkem aega veeta, kuna suvemaja asub ka seal lähedal.

Maal on meil isaga iga aasta mingeid huvitavaid projekte – igav seal ei hakka.

Millised on toredamad mälestused, mõeldes tagasi näiteks bändi The Syne aegadele?

The Syne on minu jaoks väga oluline etapp – see oli esimene korralik ansambel minu elus.

Ansambel tegutses kohalikus kultuurimajas enne, kui mina ja mu pinginaaber sinna läksime. See oli ikka hoopis teine tase kui meie kooliansamblil: kidramees oli justkui teiselt planeedilt ja laulja laulis inglise keeles.

Kõigepealt liitus The Syne’iga pinginaaber Raido Lilleberg – mina käisin siis juba Otsa koolis –, hiljem, ma päris täpselt ei teagi, kuidas see juhtus, liitusin ka mina.

Ma mäletan, et esimesel kontserdil, kus ma ka juba kambas olin, mängisin ma ainult kolm lugu – lood olid nii keerulised, et rohkem ei jõudnud ära õppida.

Oluline on veel see, et The Syne’i kaks vanemat liiget Veiko Soom ja Tarmo Kopti olid need, kes juhatasid mu sellise muusika juurde nagu Stone Roses, The Smiths, Suede, Blur, Pulp, Oasi­s jne. Ma polnud enne midagi sellistest ansamblitest kuulnud.

Tänu The Syne’ile jäin ma silma ka Claire’s Birthday tüüpidele.

Ewert ja Draakonid on kuulsust kogunud üle kogu planeedi, Eesti muusikamaailmas olete oma eduga teinud suisa ajalugu. Seda on kindlasti palju küsitud, aga milles peitub teie õnne retsept?

Üks põhjus on kindlasti see, et me oleme lihtsalt väga palju eri koosseisudes koos mänginud. Erki, Kristjan ja mina oleme väga kaua mänginud koos mu õe Inesega – üle kümne aasta. Peale selle tegime neljakesi sooloplaadi Summerile, mis minu arvates sai veidi ehk liiga vähe tähelepanu. Erki ja Kristjan on palju koos jazz’i mänginud jne. Ewert ja Kristjan omakorda tegid koos ansamblit Thieves.

Kindlasti on oluline ka klassikalise muusika kogemus: mina ja Kristjan oleme lõpetanud G. Otsa nim Tallinna muusikakooli – mina klarneti, Kristjan klassikaliste löökpillide erialal.

Erki on mänginud metsasarve ja Ewert õppinud klaverit.

Ei saa mööda ka meie mänedžerist Toomas Olljumist, kes on teinud õigel hetkel õigeid strateegilisi otsuseid. Ja lõppude lõpuks oleme kõik väga head sõbrad, kes on alati nautinud seda, mida teeme.

Kuidas sai alguse Ewert and The Two Dragons? Miks on draakoneid kaks, kuigi bändis on teid ju enam?

Ansambel sai tegelikult alguse ilma minuta, mina liitusin bändiga esimese plaadi “Hills Behind The Hills” esitluskontserdiks.

Küsimuse teine pool on üks enim küsitud küsimus, ükskõik kuhu me ka ei läheks. Tegelikult on vastus väga lihtne – üks draakon on kahe peaga.

Kas lähiajal on oodata ka uut ja värsket albumit? Ja ehk eestikeelset muusikat?

Ütleme nii, et me tahaksime, et see album ilmub see aasta ja töö selle nimel käib.

Eks näis, millisesse aastanumbrisse see lõpuks potsatab. Eestikeelset muusikat sellelt ilmselt ei leia, aga samas ei hakka ka ütlema, et me seda mitte kunagi ei tee.

Mis on saanud musitseerimisest koos õde Eda-Ines Ettiga? Kas rahulikumate aegade saabudes võib teid taas koos laval näha?

Hetkel mina ja teised draakonid selles koosseisus kaasa ei tee, aga kindlasti teeme veel midagi õega koos.

Kas ja kui palju muserdab bändi teadmine, et seoses uute lepingutega suurte label’ite alt olete sisuliselt kohustatud tuurile minnes esitama teie jaoks juba tegelikult vana albumi lugusid?

Me mängime ikka uusi lugusid ka, aga ega see vanade lugude mängimine liiga muserdav ei ole, oleme kaasanud oma ansamblisse ka puhkpillide sektsiooni, kes meiega igal võimalusel kaasas reisivad – see annab lugudele täiesti uue hingamise.

Kuidas on teie edusse draakonina suhtunud teie eelmiste bändide liikmed? Kas neist lahkulöömine käis valutult?

Ükski lahkulöömine ei käi valutult, sellega kaasneb alati mingi kogus stressi, pahameelt jne.

Aga usun, et aeg on parandanud kõik haavad.

Lõpetuseks üks filosoofiliste sfääride küsimus – kas maailm on suur või väike?

Praegu on veel suur.