Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/10/05/1357272t1h1559.jpg)
Jaanuari lõpus toimus Rakvere Teatrikohvikus avatud debatt linna imago teemadel. Esinesid nii linnavalitsuse esindajad, mainekujundusega seotud kui ka linna käekäigust huvitatud isikud. Tulihingelise kaitsekõne pälvinud hiigelsuure liivakella püstitamise idee tekitab kindlasti vastakaid seisukohti.
Linna planeerimine ja areng on alati valikute küsimus. Enamasti poliitiliste. Olgu selle taga otsusetegijate soov oma nimi kroonikatesse talletada ja end mõne uue objektiga siduda, avamisel saadav tähelepanu ja potentsiaalne populaarsuse tõus või tegelik vajadus midagi korda teha.
Arvatavasti on paljud rakverlased uhked oma võimsa sümboli tarva üle. Niisamuti modernse keskväljaku, linnuse, jalgrattaga poisi ja spaa üle. Uhkustunnet tekitavad korvpalliklubi Tarvas suured võidud, meie sportlaste vägiteod, Arvo Pärdi looming ja seotus Rakverega, ülipopulaarsed ja traditsiooniks kujunevad üritused, nagu meeste tantsupidu, punklaulupidu jne.
Nendega seotud emotsioonid on hoopis sügavamad ja ülevamad, tekib mingisugune sõnul seletamatu sidususe tunne, mis ikka ja jälle paneb sooja tundega meenutama möödunut ja ootama eelseisvat – uusi üritusi, uusi võite ja võitlusi, uut motivatsiooni ja eeskuju ning uusi emotsioone.
Samuti on minu jaoks emotsionaalne valikute küsimus, kas rajada Rakveresse uus turismimagnet hiigelsuure liivakella näol, ajal kui Rakvere üheks märgiks saanud meeste tantsupidu, rahvatants ja sellega seotud traditsioonid ning pärimuskultuuri viljelemine jäävad harrastajate endi õlule. Aastaid ootavad linlased rahvatantsu- ja kultuurirühmade ruumiprobleemile lahendust ning KITi klubi ümberehitamist.
Vajaliku finantseeringu leidmise korral hakkaks Rakveres peagi aega mõõtma väidetavalt maailma suurim liivakell, mille eesmärk on meelitada turistid ülevalt mäe otsast alla, eeldusega, et nii mõnedki, kelle silme all aeg liiva jookseb, võtaksid vaevaks sellest ajavoolust mitte välja teha ning külastada meie kauplusi ja kohvikuid-restorane. Selle eeldusega püütakse tõestada uue objekti pragmaatilist poolt ja kasu linlastele ning majandusele.
Selles kontekstis kõlavad tahtmatult kõrvus Eurovisionile pürgiva loo “Meil on aega veel” sõnad ja meloodia. Ja kui ei ole, siis laename seda millegi muu arvelt. Samamoodi irooniliselt mõjub ka Rakveresse rajatav uus nn turismimagnet just selles valguses, et aastaid omale ruume oodanud rahvatantsijad, koorilauljad ja kultuurirühmitused peavad tõdema, et nende aeg ei ole ikka veel käes.
Enesestmõistetavalt pakuvad linna rajatavad uued atraktiivsed objektid rõõmu ja silmailu ning nende vastu ei ole kellelgi midagi. Kui neid ei tehta just teiste valikute arvelt. Minu jaoks ongi küsimus selles, et linn peaks olema eelkõige oma kodanike ja elanike jaoks, kes on selle linna kujundanud, sellele oma näo ja osa andnud, kuulsust toonud ja identiteedi loonud, ning alles seejärel turistide jaoks.
Suure tõenäosusega ei suhtu ma nendesse valikutesse ka kuigi objektiivselt ega emotsioonidevabalt. Olles põlvepikkusest poisikesest peale rahvatantsu kõrval üles kasvanud ja nähes rahvatantsu kui mentaliteedi ja elustiili kujundajat ning võitlusvaimu ja paremaks saamise mõttelaadi edasikandjat, ei teki dilemmatki, kas investeerida inimestesse või objektidesse.
Ilma emotsioonideta argumenteerides olen aga veendunud, et KITi klubi ümberehitamine ei jääks liivakella imetlevate turistide rahale kuidagi alla. Eriti veel siis, kui olla natuke ambitsioonikam ja teha sellest Eesti rahvatantsukeskus, mis kujutab endast kultuuri- ja õppekompleksi ning kogu Virumaa rahvuskultuuri keskust.
Alus ja põhjendus selleks on ju olemas: 2010. aastal asutasid meeste tantsupeo korraldajad Tarvanpää Selts, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts ja Rahvakultuuri Keskus mittetulundusliku katusorganisatsiooni Eesti Rahvatantsukeskus, edendamaks ja koondamaks ühte kogu rahvatantsueluga seonduvat Eestis.
1946. aastal loodud rahvatantsuansambel Tarvanpää on tuntud ka piiri taga ning kannab Eesti rahvatantsu teatavat kvaliteedimärki. Tarvanpää algatusel ja toel toimunud Virumaa suurüritused nagu Viru Säru, Eesti Meeste Tantsupidu ja paljud Virumaa tantsupeod on toonud kohale rohkelt huvilisi ka väljastpoolt, kes oodatud turistide rolli välja kannavad. Kui liivakella tullakse vaatama vaid üks kord, siis ainulaadsed üritused tekitavad korduskülastuse efekti, tuues turistid igal aastal Rakveresse tagasi.
Eesti Rahvatantsukeskus on end edukalt tõestanud ülemaaliseks suurürituseks kujunenud meeste tantsupeo korraldamisega ning Soome-Eesti 3. tantsupeo korraldajana. Keskusest saaks Eesti rahvatantsuelu süda ning kultuurielu mootor, mis suurendab linna külastatavust ja koostööd, kultuuri- ja haridusvaldkonnaga tegelevad organisatsioonid saaksid võimaluse kasutada maja oma ürituste jaoks ja tekib kultuuriturism.
Palju on kõneldud sellest, et Rakvere võiks ka (kõrg)haridusmaastikul oluliselt suuremat rolli mängida. Pärimusmuusikakeskus Viljandis on loonud linnale teatava näo ja andnud niši, mille kaudu end turundada ja pärimuskultuuri tugevamalt arendada. Aga mitte ainult! Vähem tähtis arendamise juures ei ole ka olemasoleva säilitamine, talletamine ja süstematiseerimine.
Ka rahvatants vajaks teadlikku ja teaduslikku lähenemist ning Eesti rahvuskultuuri edasikandmise seisukohast annaks rahvatantsukeskuse hoone võimaluse koondada katusorganisatsiooni alla Eesti rahvatantsuvara säilitamise ja andmebaasi loomise, rahvatantsuelu keskpunktina seminaride ja koolituste korraldamise, pärimustantsu kogumise ja rahvatantsujuhtide õpetamise funktsioonid. Hetkel on seis selline, et rahvatantsurühmade õpetajatest enam kui pooltel puudub erialane haridus. See tähendab seda, et tase ja kultuuritavandi jäädvustamine ning õpe tulevastele põlvedele on ebaühtlane.
Siinkohal on huvihariduse ja täiskasvanuõppe valdkonnas aga võimalik luua rahvatantsukeskuses täienduskoolituse ja alghariduse baas, mida hiljem saab juba täiendada kõrgema astme õppega. Samuti annaksid koolitatud rahvatantsuõpetajad võimaluse hariduspoliitikaga ühendada rahvuskultuuriõppe suuna, mis võiks olla üks Eesti asja ajava riigi hariduspoliitika suundadest.
Aasta 2013 on Eestis pärimuskultuuri aasta ja sellega seonduvalt on igati asjalik käima lükata protsessid, mis toovad Virumaale üleriigilise tähtsusega rahvuskultuuri asutuse. Keskuse loomise häll on olemas KITi klubi ajaloolises käsitööliste seltsi majas, mille ümberehitamisel saaks Rakvere linn endale Eesti kultuuri ühe looja sümboli. Ambitsioonikus ei saa piirduda vaid turistilõksu loomise ideega, ambitsioonikus peaks tunnustama ja andma võimaluse siinsetele inimestele üha rohkem ära teha.