Tsaaripere peoks kulus linnanõuniku aastapalk

Keiser Nikolai II. Foto: Internet

Saja aasta eest tähistati Rakveres, nagu ka mujal Tsaari-Venemaal suurejooneliselt Romanovite dünastia valitsemise 300. aastapäeva.

Kõige suuremad pidutsemised käisid muidugi riigi pealinnas Peterburis, kus neis osales ka keiser Nikolai II. Kubermangulinn Tallinn tähistas juubelit mitmel tasandil – Toompeal toimus Eestimaa Rüütelkonna pidulik koosolek, kuberneri juurde kogunesid seisuste, asutuste ja seltside saatkonnad, pidulik koosolek oli pritsimajas ja rahvarohke paraad selle ees.

Estonia uues teatrimajas sai teoks pikk ja sisukas peoõhtu, kus lauldi riigihümni, peeti peokõne ja etendati näitemäng “Ivan Sussanin” ehk “Elu tsaari eest” Paul Pinnaga peaosas. Musitseerisid seltsi orkester ja laulukoor Raimond Kulli juhatusel. Mitmeid pidusid peeti seltsides. Pidutseti ka kreisilinnas Rakveres.

Kõikjal räägiti sel puhul sündmustest Venemaal 300 aasta eest, mil 21. veebruaril (kuupäevad ­vana kalendri järgi) 1613 valis maakogu tsaariks Mihhail Romanovi.

Romanovite dünastia kuulsaim valitseja oli kahtlemata Peeter I, kellest sai 1721. aastal esimene Venemaa keiser. Romanovid kukutati Veebruarirevolutsiooniga. Viimane keiser Nikolai II kirjutas 15. märtsil 1917 alla troonist loobumise aktile.

Ettevalmistused Romanovite 300 aasta juubeliks algasid varakult. Keiser kuulutas 21. veebruari 1913 riigipühaks, mil ametiasutused, äriettevõtted ja koolid jäid suletuks. Tuhandetele vangidele anti amnestia. Pidustuste läbiviimiseks eraldati kõikjal, nii riigiasutustes kui kohalikes omavalitsustes vajalikke summasid.

Rakvere linnavolikogu arutas läheneva juubeli tähistamist juba 1912. a lõpukuudel ja 9. novembri koosolekul otsustati selleks kulutada 300 rubla. Võrdluseks – linnapea aastapalk oli tol ajal 500 rubla, linnanõunikud said 300 rubla.

Kreisilinn Rakvere oli pärast Balti raudtee ehitamist 1870. a üsna kiiresti arenenud, kasvas elanike arv ja hoonestus levis raudtee suunas mõisamaale. 20. sajandi alguses linna kiire kasv peatus, elanike arv stabiliseerus. 1913. a rahvaloendus andis linnarahva koguarvuks 5875, seda ilma uute asumiteta raudtee lähedal.

Linnavõimu eesotsas seisid saksastunud eestlased, linnapeaks oli juba 1906. aastast peale Rudolf Andrejev, kohalik hobupostijaama pidaja. Tema juhtimisel ja kreisiülema valvsa pilgu all sai Romanovite juubelipäev Rakveres üsna pikk ja sündmusterohke.

Hommikul heisati majadel riigilipud. Nii vene õigeusu kui luteriusu kirikus toimusid pidulikud tänujumalateenistused. Teenistust pidasid preester Viktor Bezanitski ja pastor Leonhard Pallon.

Kirikutest liikus rahvahulk Laia tänava algusse, kus toimus pritsimeeste paraad. Tuletõrjeühingu liikmetega üheskoos marssisid ka kooliõpilased – gümnaasiumist, õpetajate seminarist, linnakoolist, linna algkoolist ja Eesti Haridusseltsi koolist.

Marsilugusid mängis tuletõrje ja linnakooli ühine pasunakoor õpetaja Friedrich Bergmanni juhatusel. Eelmisel sügisel avatud gümnaasiumi ja seminari õpilastele oli see esimeseks suuremaks väljaastumiseks linnarahva ees.

Pärast paraadi kogunes linnavalitsuse hoones Tallinna tn 5 linnavolikogu ja ära peeti lühike pidulik koosolek. Pole kahjuks teada, mida arutati ja kas midagi olulist ka otsustati.

Pidupäeva tähtsaim ettevõtmine oli pärastlõunane rahvakogunemine Laada tänava alguses, kus asusid tänava paar kõige suuremat, kahekorruselist puumaja. Taas olid kohal pritsimehed ja kooliõpilased, muidugi ka linna- ja kreisivõimu juhid.

Vanale Laada tänavale anti nüüd Romanovite nimi. Seda tähtsat nime sai aga suhteliselt kitsas ja enamasti madalate elumajadega piiratud tänav kanda vaid viis aastat, siis, 1918. a, andis Saksa okupatsioonivõim sellele keiser Wilhelm II noorema venna Prints Heinrichi nime.

Enamiku linnarahvani see nimi ei jõudnudki, sest pärast Saksa vägede lahkumist sai tänav oma algse nime tagasi.

Kui seekordne rahvakogunemine 21. veebruaril 1913 oli läbi, marssisid õpilased oma koolimajadesse, kus toimusid aktused.

Veel kolmaski, õhtune rongikäik liikus juubelipäeval Rakvere tänavail. Nüüd kanti põlevaid tõrvikuid ehk tollases kõnepruugis tulelonte ja jõuti välja turuplatsile, kus tehti juubeli auks ning rahva rõõmuks tulevärki. Nii õpilaste kui enamiku linnarahva jaoks sai sellega juubelipäev peetud.

Valitud seltskond aga siirdus Pikk tn 7 Balti Hoovi võõrastemajja, kus ootas ees pidusöök. Selle korraldasid üheskoos Vene klubi, muusikaselts Ööpik ja tuletõrjeühing. Õhtusööki pakuti ligi 200 inimesele.

Eraldi juubelipidu korraldati Rakvere vaesematest peredest pärit eelkooliealistele lastele. See sai teoks juba enne suurt juubelipäeva, 19. veebruaril, ja korraldajaks oli Rakvere karskusselts (-kuratoorium).

Seltsi teemajja Pikk 30 kutsuti kokku 40 vaesemate perede last. Keisri ja keisrinna vanikutega kaunistatud portreede ees lauldi üheskoos riigihümni, sellele järgnes peokõne. Lastele pakuti kohvi ja magusaid saiu, jagati ka kingitusi ja mängiti ühismänge.

Romanovite juubeli tähistamise kohta Rakvere lähiümbruse maakohtades, koolides ja vallamajades on vähe teada. Üks näide siiski on.

21. veebruaril kogunes Mädapea ja Lasila rahvas pidulikult kaunistatud koolimajja, kus ajakohase kõne pidas koolmeister J. Kalpus. Pärast seda oli “kutsutud võõrastele” (st peamiselt jõukamatele peremeestele ja perenaistele) pidusöök. Kooliruumi kaunistamiseks ja pidusöögi korraldamiseks oli saadud 20 rubla annetusraha.

Koosviibimisel mitte ainult ei söödud-joodud, vaid võeti vastu otsus taotleda kubernerilt luba Mädapea ja Lasila ühise valla moodustamiseks. Enam oli sellest huvitatud Lasila, kust oli Kadrina vallamajja kauge käia.

Lasila mõisa piirkond kuulus tollal Kadrina kihelkonda, Mädapea aga juba mõnda aega Rakvere kihelkonda. Muidugi jäi see soov täitmata ja uus vald loomata.

Samal ajal, kui kõikjal tähistati Romanovite suurt juubelit, käis Rakvere ja Viru-Jakobi aktiivsemate talupidajate ning ettevõtlikumate linlaste seas kibekiire lobitöö põllumeeste seltsi päästmiseks.

Juba 1899 rajatud Jakobi Põllumeeste Selts alustas küll hoogsalt ja korraldas Rakveres – esialgu mõisakeskuses, hiljem Karja(maa) tänava ääres näituseväljakul – päris mitu sisukat väljanäitust.

Neid tehti peaaegu igal aastal ja eksponeeriti nii hobuseid kui kariloomi, aia- ja põllusaadusi, meeste puu- ning naiste näputöid. Tutvustati ja räägiti lõhekasvatusest Põlulas, turba kasutamisest põllumajanduses, mesindusest.

Siis aga tuli mõõnaaeg, näitused muutusid üha kesisemaks, liikmete arv kahanes esialgselt 200-lt 30-le, neistki osales seltsi töös vaid 10-12. Harivaid kõnesid seltsi koosolekuil ei peetud, koolmeistrid (nagu see oli mujal tavaks) seltsiga ei liitunud.

1912. aastaks oli selts hinge vaakumas. Et üldse püsima jääda, astuti 1912. a kevadel liitu Rakvere linna ärksamate meeste ja kihelkonna põllupidajatega. Loodeti seltsi tegevusele uut algust. Esialgu hakkas liikmete arv küll kasvama, tegevus aga palju ei muutunud. Võim seltsis oli endiselt mõisnike käes, esimehena tegutses pikemalt Küti mõisaomanik Georg von Stackelberg. Nüüd otsustati juhtimine eestlaste kätte üle võtta.

Otsustav seltsi peakoosolek peeti pühapäeval, 24. veebruaril 1913. Päevakorras oli uue eestseisuse valimine. Mõisnike kandidaat, Vaeküla omanik Friedrich Nikolai von Schubert vajalikul hulgal hääli ei saanud ja seltsi uude eestseisusse valiti üksnes eestlased. Tegelikke põllumehi oli nende seas vaid paar-kolm, enamik uutest juhtidest elas Rakveres.

Esimeheks sai laadalageda ääres asunud auruveski omanik Tõnis Saarepere, tema üheks abiks Rakvere Eesti Laenu- ja Hoiu-ühisuse asjaajaja Gustav Palgi, kirjatoimetajaks tärklisevabriku tehniline juhataja Oskar Tiivas, kassahoidjaks kaupmees Anton Pedriks, tulevane Rakvere linnapea. Revisjonikomisjonis andis tooni haridusseltsi koolijuhataja Julius Seljamaa. Kõik teada-tuntud ettevõtlikud ja eestimeelsed mehed.

24. veebruari koosolekul otsustati jätkata seltsi näituste korraldamist. ­Eeltuleva näituse ajaks peeti sobivaks augustikuud. Ja tõepoolest sai näitus siis ka teoks.