Ameerika: vana Cadillac ja Route 66

Chicago pilvelõhkuja. Foto: Gunbritt Lille

Rakveres elav Gunbritt Lille on tegemas teoks oma elu unistust: ta lendas Ameerika ühendriikidesse, ostis sealt ühe kolmekümneaastase Cadillaci ja põrutab täiesti üksi risti läbi suurriigi.

Gunbritt Lille kirjutab vabadel hetkedel oma läbielamistest blogisse, mille kaudu jagab neid meelsasti ka Virumaa Teataja lugejatega.

Praegu on ta teekonnal mööda kuulsat Route 66 jõudnud sellest läbida kaugelt üle poole ning vaimustus pole raugenud. Vastupidi - on süvenenud veendumus, et seiklus tasus ettevõtmist.

Kõik algab unistusest
Ei alga siin Agu Sihvka kombel - "et kõik ausalt ära rääkida" -, vaid ütleks lühidalt, et aastal 2008 sai isu täis Eestis olemisest ja oli vajadus end tuulutada.

Sihtkohta valides jäi sõelale kunagine unistus jänkide maal ringi tiirutada. Route 66 on selleks enam kui sobiv, eriti kui arvestada, et lapsepõlves nähtud filmid ja autod erutavad senini.

Et üritus liiga igav ei tunduks ja et rahuldada oma kiusatusi, sai valitud selline moodus, et kui juba, siis juba. Ja auto pidi olema midagi vastavat. Ei mingit rendikat, vaid ehe USA raud, ning kui endal ja autol hing sees, siis see liikur ka Eestisse sebida.

Selline eskiis sai peas valmis tehtud mullu suvel, edasi hakkas kodutöö, mille olemus seisnes selles, et panna paika kuupäevad, leida sobivad lennud ning sobiv auto.
Ajaliselt tundus parim variant 2009. aasta 7. aprillist 15. maini. Lennukipiletite otsimine oli omaette teema, kuid aega läks ja asja sai.

Algne plaan oli startida New Yorgist ning siis Chicagosse, sealt juba Route 66 peale. Aga läks teisiti, sest sobiva auto nii hinna kui muude näitajate poolest leidsin lõpuks Denverist.

Alguses arvasin, et laseks auto NYCsse või New Jerseysse toimetada, kuid üks tikutaku foorumi inimene nimega Üllar leidis, et odavam on Denverisse lennata kui transporti kasutada. Ja eks see õige oligi.

Üllatus-üllatus, odavaima pileti sain Londonist, ja mitte mingi kampaaniahinna, vaid täiesti tavalise hinnaga British Airwaysilt.

Järgmine pettumus oli Estonian Air, mis on oma lennud kaunikesti kokku tõmmanud, nii et nendega Londonisse ei saanud.

Teele pikkade lendudega
Niisiis lahkusin 7. aprilli hommikul kell neli oma pere lahkel nõusolekul kodust.

Tegelikult peab ennetavalt ära märkima, et Tallinna lennujaam oli esimene ja viimane normaalne lennujaam kogu minu viielennulise maratoni käigus.

Lend üle Atlandi oli mõnus, sai endale pesa tehtud, ning kuna ei viitsinud filmi või muud pildimaterjali vaadata, otsisin välja muusika ning leidsin väga hea BB Kingi plaadi, mida ma nii ärkvel kui magades kuulasin. Kaheksa tundi hiljem olin Neworki B-terminalis. Vajalikud paberid olid lennu ajal täidetud, nii et suurt ei toimunud, välja arvatud see, et minu sõrmejäljed ja silma vikerkesta kujutis on talletatud nüüd USA andmebaasidesse.

Tere tulemast Ameerikasse! Kohe sai moblaga paar pilti tehtud ning kodumaale saadetud, et ikka kinnitus oleks, kuhu ma läksin.

Edasi tuli terminali vahetada, sest ees ootas lend Chicagosse. Selleks hetkeks oli minu reis kestnud juba peaaegu 26 tundi.

Varsti läbisin järelturvakontrolli, mis hakkas rutiiniks muutuma. Egas muud, kui kahe tunni pärast Chicagos, et sealt edasi Denverisse liikuda.

Umm, see oli juba pisut teine maailm. Pilvitu taevas, hommikupäike lõõskas täiega, jube hea tunne oli.
Veel parem oli aga see, et seekordne lendudevaheline aeg oli suhteliselt lühike, ainult tund nelikümmend varasemate 5-7tunniste ootamiste kõrval.

Turvatsoonis sai üks latiinost turvakas õnnelikuks tehtud: olin esimene eestlane, keda tema oma karjääri jooksul kontrollinud oli.

Seekord oli pinginaabriks üks ehitusettevõtja Coloradost. Peaksin kaarti uurima, et tema asukoht täpsemalt välja öelda, kuid tegemist oli igati laheda tegelasega. Ütles, millist raadiokanalit kuulata, et kuulda pilootide ja lennujuhtimiskeskuse omavahelist sidet. Päris huvitav oli.

Denveris oli suurim soov hotelli jõuda ning esimese asjana vee alla saada, sest ligi 40 tundi lennukites ja lennujaamades on kaunikesti väsitav - aga mitte tappev. Igatahes hotelli ma jõudsin, vett sain ning pisut puhata kah. Edasi aga läks teekond automüüja juurde.

Auto - seitsmeliitrine Caddy
Firma, kus minu väljavalitu mind ootas, kandis nime Saturn North.

Kui kohale jõudsin ja eksponaate vahtisin, kargas eikusagilt välja üliaktiivne naisterahvast müüja, kes lahkesti oma abi pakkus. Tegin siis juttu, et neil peaks seal üks 79. aasta Caddy olema, mille peale mind auto juurde juhatati. Oli ikka lahe asi küll. 30aastase isendi kohta nägi teine väga hea välja: kroom säras ja värv sädeles päikese käes.

Mõne aja pärast laekus automüüja James, kes oli üllatunud, et mingi tegelane sisuliselt teiselt planeedilt, kellega ta meili teel suhelnud oli, oli end kohale vedanud.
Natuke muidujuttu ja siis sain võtmed pihku ning proovisõidule. Nägu venis igatahes naerule, kui V8 müdin mõnusalt kõrva paitas ning peaaegu kaks tonni ehedat rauda pehmelt liikvele läks.

Kõigepealt sai hind üle räägitud ja siis läks asi keemiaks kätte nii neile kui ka minule. Ju polnud neil varem midagi sellist ette tulnud, et väljamaalane neilt midagi ostab, ja siis hakkasid leiutama.
Tagasiteel olin paras kapsas, sest väsimus tahtis ära tappa, kuid sellest hoolimata kolasin pisut Denveri kesklinnas ringi. Ega seal suurt miskit vaadata polnudki, mõned kõrged majad. Võib-olla oli ka emotsionaalne karikas juba üle loksumas, igatahes erilist muljet Denver ei jätnud.

Nii, teema oli siis järgmine, kuidas Denverist minema pääseda. Ega mul kaarti polnud, mingist navist rääkimata, aga mõningad juhtnöörid olid, mille järgi pidin siis I-76 peale saama. Alustuseks õnnestus ikka päris pikalt kuskil mujal tiirelda, enne kui Chicago suund käes oli.

Chicago pilvelõhkujad
Ees olid ootamas tuhanded miilid ja teadmatus, kuidas auto, mis päris pikalt seisnud, üldse vastu peab. Lisaks veel see, et vaja harjuda USA liiklusega, millest mul suuremat aimugi polnud.

Ehkki kiirtee on kaunis igav koht, oli sõidutunne hea. Maastik oli silmapiirini lame ning ees ainult lõputu sirge. Huvitav oli ainult kohalikke kombeid tundma õppida: kuidas ja millal rada vahetada ja muu sellega haakuv.
Edasi tuli rida miile kiirteel ja siis Iowa, Illinois ...
Illinoisi sisenemine oli Mississipi jõge ületaval sillal, seega jäi pilt tegemata, aga korraks keerasin teelt maha, et ikka mõni foto vormistada.

Oh seda rõõmu, kui lõpuks Sears Tower paistma hakkas ja ikka kindlust andis, et olen õigel teel.

Kuna hotellikoht oli kodutöö tulemusena broneeritud, oli süda rahul. Ärevaks tegi vaid see, et raadios räägiti, kuidas ilm keerab kehvaks ja Tennessees olevat tornaado.

Kui hotelli jõudsin, pidasin endaga aru ja pikendasin sealviibimist ühe päeva võrra, sest tahtmine Sears Towerit külastada oli suur, aga sellise ilmaga - vihm ja külm tuul - polnud isegi maja kõrgemat osa näha.

Ka hoopis madalamad majad olid pilvedes. Passisin mõnda aega hotellis kuni ilma paranemiseni.

Alustuseks võtsin suuna Michigani avenüüle, sest see pidi olema populaarne šopingukeskus. Ei mina saanud aru, mida seal šopata oli või miskit, aga huvitav ikkagi.

Seadsin sammud lõunasse, rohkem kõrgete majade suunas. Need olid huvitavad vaadata, mis sest, et ilm tegi, mis suutis, et mu jalutuskäiku segada. Kas kehvast ilmast tingituna, kuid inimesi oli tänavatel vähevõitu.
Õhtusöögiks läksin hotelli lähedale hiinakasse, kust võtsin 11 dollari eest toitu kaasa. Üllatus oli see, et kogus, mis mulle anti, oli paras tegelikult kahele-kolmele inimesele.

Enne hotelli, õigemini üks blokk hotellist eemal, avastasin autoremonditöökoja, kuhu plaanisin hommikul visiidi teha. Auto õlivahetus oli kavas juba Denverist saadik, ja miks mitte võimalust kasutada.

Õhtul veetsin pisut aega netis, et leida sobiv pood, kust videokaamera osta. Leidsingi varsti sobiva isendi ja võib öelda, et kaugelt odavama, kui Eestist saada võiks.
Kui olin valmis liikuma, seadsin sammud remonditöökotta.

Lõbus pool on see, et mustanahaline läheb Caddyt nähes väga ärevile. Vähemalt selles töökojas oli neid mitu ja ükski ei jäänud ükskõikseks. Nende kõige suurem Caddy-lemb lausa oigas vaimustusest. Igatahes küsiti selle töö eest 33 USD suurune summa, mis oli hämmastavalt väike. Tea, kas Eestis selle raha eest keegi üldse liigutama hakkakski.

Pärast seda võtsin suuna kuhugi Chicago äärealadele, leidmaks Best Buy nimelist poodi, kust kaamera ära tuua. Polnudki väga keeruline. Aga sain kogemuse, et ka Chicago tänavad võivad sisaldada selliseid auke, milles võib põhja peale kinni jääda. Mul läks siiski õnneks.

Nägin ära "Tuvikeste" purskkaevu ja sealt sirgelt Sears Toweri poole. Enne seda otsisin üles ka City Halli, mis teatavasti seotud filmiga "Bluusivennad".

See on hoone, kuhu peategelased tormasid oma 5000 USD suurust maksuraha viima nii, et kogu osariigi politsei neil sabas jõlkus, ning kus Steven Spielberg oma võileiba nosides selle raha ka vastu võttis.

Sears Tower jättis päris kobeda mulje. Lifti ronisin teadmisega, et selle päeva kõrgeim punkt on 99. korrus. Pagan, vähem kui minutiga oli lift kohal. Peab ütlema, et kuigi ümbruses oli kõrgeid maju küllaga, võis neile kõigile ülevalt alla vaadata.

Edasi tegin väikese peatuse hotellis ning läksin õhtul veel kord tuledesäras kesklinna nautima. Üllatas see, et rahvast oli väga vähe liikvel, olin lootnud tänavatel ikka suuremat seltskonda kohata.

Hommikul pidin alustama missiooniga, milleks sai üldse see teekond ette võetud, ehk siis suunduma kiirteele Route 66.