Kuuleme üha sagedamini küsitavat, kui palju on majanduskriis mõjutanud inimeste väärtusi. Selle taustal tekivad tavaliselt jälle küsimused, kas senine tarbimisele keskendunud eluviis on asendunud enam vaimsemaga, kas senised materiaalsed väärtused koos vahendite vähenemisega on taandunud vaimsete väärtuste ees, kas senine ajutisse ja kaduvasse panustamine on asendunud püsiva otsimisega?
Seesuguse protsessi algusele viitavad mitmed näitajad, sealhulgas kirikute külastatavuse ja usaldusreitingute tulemused, aga veel enam isiklikud kokkupuuted inimestega, kes majanduskriisi tõttu palju kaotades on hakanud endale väga tõsiseid ja sügavuti küsimusi esitama.
Olles nõus väitega, et majandus mõjutab ka inimese spirituaalset ja kultuurilist olemist, peame tunnistama, et küllap on mõju ikka vastastikune. Nii võime praeguse surutise tekkepõhjuste otsimise juures küsida julgelt sedagi, kas ehk ei ole majanduskriisi taga näha laiemalt väärtuste kriisi?
Avaramapilgulised vaatlejad on osutanud Eestis valitsevale ideoloogilisele kriisile, mis mõningate hinnangul on kestnud juba tublisti üle saja aasta. Selle alguseks võib pidada Eesti rahvuslikku ärkamist XIX sajandi teises pooles. Seni kehtinud kristlik maailmavaade kuulutati Eesti tärkava intelligentsi poolt võõraks ja vallutajate sissetooduks, loodi rahvuslik müüt, mille olemuslikuks osaks sai lugu sellest, kuidas ristiusk tule ja mõõga abil maarahvale peale suruti.
Samas ei suudetud senisele kristlikule maailmavaatele ka mõistlikku alternatiivi pakkuda. Ateism ei jõudnud kaugemale kirikukriitikast ja oma positiivse programmi esitamisega ei ole siiani hakkama saadud. Uuspaganlus maa- ja taarausuliste vooludega kandis liialt uususundi maiku ja on tänaseks sulandunud kirjusse New Age'i maastikku, saavutamata rahva suuremat poolehoidu. Ja nii oleme endiselt olukorras, kus ühiskonnas puudub ühine maailmanägemine ja sellest tulenevalt puuduvad ka põhiväärtused, mida ühiskonna enamiku väärtusteks nimetada võiksime.
Muidugi võib ütelda, et tänane maailm ongi selline kirju ning et postmodernistlik paradigma eeldabki igaühel oma tõde. Kuid sellisel juhul peaksime lõpetama ka kõnelemise endist kui rahvast ja riigist. Kui eestlaseks olemine ei tähenda ühtset väärtussüsteemi ja kultuuriruumi, ega siis palju muud alles ei jäägi. Sest nii etniliselt kui geneetiliselt oleme juba ammu kõike muud kui ühtsed.
Niisugune ideoloogiline kriis ei ole sugugi üksnes Eesti teema. Kogu lääne tsivilisatsioon, mida täna ka postkristlikuks nimetatakse, vaevleb samasuguste küsimuste käes. Üheks viimase aja parimaks näiteks on ehk paavsti nn kondoomiskandaal. Kui Rooma paavst Benedictus XVI oma Aafrika visiidil julges mainida, et kondoomidele lootma jäädes me Musta Mandri aidsiprobleemi ei lahenda, oli tulemuseks meeletu skandaal. Sisuliselt tembeldati paavst aidsilevitajaks ja massimõrvariks.
Samal ajal on igale mõtlevale inimesele selge, et aidsiprobleemi juured on lodevas seksuaalkäitumises ja seega inimeste väärtushinnangutes, mitte aga selles, kas nakatumisohtu osaliselt vähendavad (kaugeltki mitte välistavad) kondoomid on kättesaadavad või mitte.
Nii on tegemist kõige ehtsama väärtuste konfliktiga, kusjuures sümptomaatiline on, et elatakse illusioonide kütkes, mille kohaselt on kõva töö ja rohke rahaga võimalik maailma paremaks muuta. Inimese sisemine muutumine olgu aga jätkuvalt inimese enda asi.
Tänase majanduskriisi mõju inimestele võib suuresti kokku võtta sõnapaariga "illusioonide purunemine". Inimesed, kellel on raske, kõnelevad, kuidas nad alles hiljuti said ulmelist palka, ostsid maju ja autosid, lendasid kaugele maale puhkama ja nautisid õnne täiel rinnal. Ja kogu elu saigi rajatud lootusele, et kõik sel moel jätkub. Paraku läks teisiti.
On ilmselge, et väärtuste kriisist ülesaamine algab inimese sisemisest muutumisest ja tähelepanu juhtimisest sellele, et inimelu vaimne sfäär on sama oluline ainelise valdkonnaga. Üks ja teine mõjutavad teineteist ja väärtuste kriis vajutab pitseri meie toimetulekule tervikuna. Olgu siis nii, et XXI sajandi katk saab kogu inimkonnale saatuslikuks või et illusioonide purunemise vaevades üha enam inimesi ise elule käega lööb. Ehk siis - kriis on inimeses ja inimene vajab meeleparandust.
Autor osales samateemalisel debatil 17. aprillil Rakveres peetud arvamusliidrite lõunal.