Mina ja alkohol

Foto: Repro

Ega viin mehe peale ei kipu, kui mees viina peale ei kipu.

Topka tahtub toise, toine tahtub kolmane, kolmas ottab mihe.

Viina vits lööb valusasti.

Ku puut’ küläh, sis lätt külä rikkast, a ku kõrts küläh, sis jääb külä vaesõst.

Piiritustööstuse pikk ajalugu

Kus ja millal piirituse ajamine alguse sai, pole täpselt teada. Ühed arvavad, et Rooma riigi aladel varakristlaste seas, teised jälle, et Aleksandria alkeemikute hulgas. Kolmandad usuvad pärimust, et Iirimaal, kus selle eestvedajaks olevat olnud Püha Patrick ise. Üsna üksmeelsed ollakse kahes asjas: esimesteks destilleerimiskohtadeks olid kloostrid ja tõenäoliselt toimus see V-VII sajandini.

Esimesed kirjalikud ülestähendused pärinevad aga IX sajandi Bagdadist, kus sealse linnahospidali arst Ragez kirjeldas viina valmistamise meetodit.

Laiemalt hakkas viinapõletamine Euroopas levima tõenäoliselt X ja XI sajandil kloostrites. Esimesed kirjalikud jäljed selle valmistamisest pärinevad siiski hilisemast ajast – Saksamaal 1330. aastast, Rootsis 1460. aastast, Eestis 1485. aastast, aga näiteks Šotimaal aastatest 1490-1494.

Eestis aeti piiritust ka apteekides ja kodudes. Piirituse ajamise ametlikuks alguseks loetakse 1485. aastat, millest pärineb esimene ametlik dokument – Tallinna Suurgildi otsus keelata maaelanikel linnas viina müüa. Vastavalt otsusele tohtisid viina müügiks valmistada ainult suurgildi liikmed.

Hiljem laienes viinaajamise õigus apteekritele, 1636. aastal gildide vaestele ja nende leskedele ning 1669. aastal andis Rootsi kuningas Karl XI selle Tallinna habemeajajatele. Suure tuleohu tõttu tuli viinapõletamiseks hankida naabrite luba. Kokku toodeti Rootsi ajal viina umbes 600 pange (7200 l) aastas.

Sellesse aega langeb ka salaviina ja puskariajamise traditsiooni teke. 1645. aastal keelati uuendatud maakorraldusega talupoegadel viina ajada, kuid juba 1648 kaebas rüütelkond, et talupojad ei taha keelust kuidagi kinni pidada.

Uue hoo sai viinapõletamine Eesti aladel pärast liitmist Venemaaga. 1765. aastal andis Katariina II välja ukaasi, mille kohaselt tohtisid viina valmistada “ainult aadlikud ja rohkem mitte keegi”. Juba 1799. aastaks oli Eesti mõisates 731 viinakööki

(85%-l mõisatest).

1794. aastal kanti Muddise (eestistatult Moe) mõisa viinaköök “Revali kreisi viinaköökide registrisse”. Seega on Eesti tuntuima kange joogi keskus enam kui 200 aastane. Piiritust hakati Moel tootma 1887. aastal. 1985. aastal täitus piirituse valmistamise algusest Eestis 500 aastat.

Rakvere piiritustehas sündis samuti 1794. aastal, tol ajal kandis see Wesenberghi viinaköögi nime. Enne Teist maailmasõda oli Rakvere piiritustehas Baltimaade moodsaim ning selle toodang tuntuim.

Piiritust aeti tollal viljast ja selle kangus ei ületanud 50 kraadi. Lihtrahva jaoks destilleeriti viin vaid ühe korra, nn saksteviin aeti läbi kaks, mõnel pool isegi kolm korda. Veelgi täpsemalt jagati viin sortideks Venemaal, kus olid olemas lihtviin, hea viin, bojaariviin ja topeltviin.

XIX sajandi algusest on piiritus pidevalt paremaks muutunud. Oma panuse andis sellesse Tartu ülikooli esimene rektor Georg Friedrich Parrot, kes teatas 1801. aastal piirituse täieliku destilleerimise leiutamisest. Esimene aurujõul töötav destillaator rajati 1817. aastal maamõõtja ja mõisarentniku Andreas Lamberti projekti järgi Raadi mõisa juurde ning seal saadi 1850. aastal Eestis esmakordselt ka puhas piiritus.

XIX sajandi lõppu jääb üks sündmus viinatootmise maailmaajaloost – nimelt sai vene keemik Dmitri Mendelejev tsaarilt käsu uurida, millise kanguse juures on viin tarvitamiseks kõige meeldivam. Selle tulemusena selgus, et liiter viina peab toatemperatuuril kaaluma 953 grammi ja olema täpselt 40 kraadi kange.

Kõige õnnetum periood oli Eesti piiritustööstusele Esimese maailmasõja aeg. Vastavalt keeluseadusele toodeti piiritust üksnes tehniliseks, tööstuslikuks ja “eriotstarbeks”. Pärast sõda, kuni 1940. aastani, mängis piirituse tootmises peamist rolli Eesti Kartuliühisuste Liit, kes muu hulgas ka riigi tellimusel piiritust tootis.

1938. aastal lasti Rakveres käiku kartuliühisuste liidule kuuluv uuendatud piiritustehas, mis oli Balti riikides moodsaim. Selles tehases toodetud piiritus on kangeima (98%) ja puhtaimana kantud Guinnessi rekordite raamatusse.

Ehkki tootmine ei katkenud ka Teise maailmasõja ajal, hävisid sõjas ligi pooled piiritustehased. Pärast tööstusharu reformimist 1952. aastal jäi 71 tehasest alles vaid kuus. Lõpuks jäi Eestisse kõigest kaks piiritustehast (Rakveres ja Moel).

Simson on oma vaadi tühjaks joonud

Andres Pulver

Kujur Simson von Seakyll on Kohtla-Järvel Puru haiglas lugematu arv kordi viinaravil käinud. Tema enda sõnul kutsutakse seda rahvasuus küll viinaraviks, aga tegelikkuses tähendab see, et tohtrid aitavad hädalisel hirmsast pohmellist üle saada.

“Ega viinaravi kui sellist polegi olemas,” sõnas Simson.

Simson on koos sõpradega moodustanud Jõhvis Selgepearisti klubi. Klubil on ka oma medal – Selgepearist. Medali statuut näeb ette, et seda antakse eluvõitluses igipõlise vaenlasega üles näidatud vapruse eest.

Kui mõni klubiliige juhtub alkoholiga hätta sattuma, siis kaaslane ulatab oma abikäe ja viib hädasolija Puru haiglasse.

Seal peab ka tutvusi olema, et kohe tilguti alla saada – muidu pead käima kõigepealt polikliinikus ja suunamise võtma. Ootamine ja passimine on paraku päris kurnav. “Nii kipud sellesama viinakuradiga ennast ravima hakkama,” tähendas Simson.

Et alkohol viib verest vajalikke aineid välja, tilgutatakse need ravi ajal tagasi. “Ega ma täpselt enam ei mäletagi – see oli nii ammu, ma olen juba kaks kuud kaine olnud,” lausus endine kõva napsivend.

Küll olid tal selgelt meeles magneesiumisüstid, mis kogu keha kuumaks ajavad. Korra pandi magneesiumi süstla asemel tilgutisse.“Siis keha nii kuumaks ei läinud, aga kui silmad kinni panid, oli sama tunne nagu Egiptuses rannal vedeledes,” meenutas Simson.

Haiglavoodis peab ravikuuri ajal olema vähemalt kaks-kolm päeva, selleks on pahatihti raske aega leida. Ja igav on ju ka. Simson on viinaravil käimiste ajal kõik Puru haiglas leiduvad raamatud mitu korda läbi lugenud.

Normaalne oleks neli-viis päeva. “Aga kus sa saad, pummeldamisega on töösse auk sisse tulnud ja see tahab kibekiiret lappimist,” selgitas ta.

Et Simson on Puru haiglas oma jope, võetakse tema sõbrad seal pikema jututa vastu. Nii on ta ka Rakvere rahvast sinna abi saama viinud. “Ega seda keegi teine ei mõista, kui see, kes on ise sama asja üle elanud.”

Kahe kõrva vahel peab krõps ära käima, kui napsivõtmisest lahti tahad saada, on Simson  veendunud. Eelmise aasta lõpus laskis ta endale spetsiaalse süsti ehk nn torpeedo teha, aga seda nimetab Simson abistavaks kaitsemüüriks. “Ega need muud asjad midagi ei aita, ise pead tahtma,” sõnas mees.

Kui “torpeedo” saanud kujur peaks nüüd alkoholi pruukima, võimendab tehtud süst pohmelli mitu korda hullemaks. “Seda õudust ei taha küll enam üle elada,” kinnitas Simson.

Süsti läks Simson saama detsembris koos sõbramehest Jõhvi vallakunstniku Kalev Pritsuga. Et tavaliselt olid mehed teineteist ravile viinud, üritasid haiglaõed aimata, kumb sel korral kumba toob. Kui aga kuuldi, mis soov meestel sel korral, hakati neid hoopis keelitama mõte vähemalt ajutiselt maha matta. Meedikud arvasid, et mehed võiksid ikka vana aasta korralikult ära saata. “Ütlesid, et eks jaanuaris tulete, turgutame teid üles ja siis vaatame seda süsti asja.” Kuid mehed jäid endale kindlaks.

On vana tõde, et igaühele on antud oma vaat, mis ära juua. Simson on oma vaadile temperamentselt põhja peale teinud. “Kui nüüd uuel vaadil punn eest lüüa, siis läheks vist päris jamaks,” arutles ta.

Simson võrdles oma olukorda sohu vajumisega. “Praegu on veel viimane hetk hakata välja rabelema, olen juba rohkem kui vööst saadik sees. Kui uus vaat võtta, siis olen varsti kurguni, siis ninani ja ega siis polegi enam muud, kui tuleb hakata kirstulaudu kinni naelutama,” rääkis mees.

Seni on tal välja rabelemine õnnestunud, kuid tema ja soo serva vahel on veel väga palju laukaid.  Aga palju sõpru-semusid, kellega Simson on oma elu jooksul koos napsi võtnud, on juba surnud. Ning see hirmutab. Ja annab jõudu.

Mees on veendunud, et kärakapanemine on haigus. “Mina ei häbene sellest rääkida, häbenema peaks viinavõtmist. Kainust ei pea häbenema.” Kõigile, kes kavatsevad viinavõtmisega lõpparve teha, soovitas Simson AA ehk anonüümsete alkohoolikute klubide külastamist. Ise käib ta Jõhvis, aga on käinud ka Rakvere kokkusaamistel. “Kõigepealt on küünalde panek, siis ametlik osa ja seejärel vaba mikrofon. Vaat siis läheb asi lõbusaks,” naeris Simson.

Kogenumad kamraadid AA klubist on Simsonile rääkinud, et alates neljandast kainest kuust kuni umbes aasta möödumiseni viimasest pummeldamisest näevad alkohoolikud viina joomist unes ja ärkavad hommikul pohmakaga. “Seda aega ootan ma põnevusega,” muigas Simson.

Mees uskus, et kui avalikult oma uuest elust rääkida, ei hakata koosviibimistel enam talle nii agaralt alkoholi pakkuma. “Eks vahel algas see banketil klaasikesest šampusest – jõid selle ära ja hammas läks kohe verele.” Ka lisas ta, et enamasti oli lihtsam pits tühjaks juua, kui purjus inimesega vaidlema hakata.

Lembit kõlistab kokku morsipitsiga

Andres Pulver

Omaaegne Tallinna tehnikaülikooli õppejõud ja kauane ehitusteaduskonna dekaan Lembit Joorits ei pea end absoluutseks karsklaseks, sest alkoholi saab ta ju ka keefiri juues või ravimeid pruukides, täiskarsklaseks aga küll. “Vahel võtan veini ka väikese tilga,” sõnab ta ja näitab sõrmedega umbes poolt sentimeetrit.

Vastumeelsus alkoholi suhtes tekkis Lembitul juba lapsepõlves. Ema oli täiskarsklane, aga isale oli viin päris mokka mööda. “Eks ma nägin neid pahandusi, mis sellest sündis,” meenutab ta.

Nii keskkool kui ülikool said läbi käidud karskete sõprade seltskonnas. Mõne korra on Lembit oma enam kui 80 aasta pikkuse elu jooksul siiski ka purjus olnud.

Esmalt tuleb talle meelde aeg, mil andis Paide ehitusvalitsuse juhtimise üle uuele mehele. Ministeeriumi esindajad olid kohal ja ajale vastavalt võeti omajagu viina. Ka Lembit võttis teistega koos paar pitsi.

“Ega mulle viin pähe hakka, aga oksele ajab, mao peale hakkab,” ütleb ta. Bussiga Paidest Tapale sõites tuli tal mitu korda oksendamas käia. Korra sattus ta koos teiste Tapa meestega EKP keskkomitees töötanud sama linna mehe Hindi juurde koju koosolemisele ja lasi seal endale samuti nii mõnegi pitsikese kallata. “Pärast oli kole kehv olla.”

Rohkem viinavõtmist Lembitule ei meenugi. Vanemas eas ei lase ta ennast enam pehmeks rääkida. Ega ta eriti võõrasse seltskonda satugi, tuttavad aga teavad, et Lembitule alkoholi pakkuda pole mõtet.

Sünnipäevalauas lööb ta pitsi kokku ikka, aga tema jooginõus on tavaliselt morss. Alkoholi peab Lembit narkootikumiks.

Kunagi on ta kirjutanud isegi viinavastaseid artikleid, mida ka mitmel pool avaldati. “Ega riiklikul tasemel ei tahetagi alkoholijoomise vastu võidelda, sest riik saab alkoholi müügist ju väga suurt tulu,” leiab mees. Tema hinnangul alustatakse alkoholi pruukimise ja suitsetamisega väga noorelt. Ja kui juba alustatud, on nendest pahedest väga keeruline lahti saada.

Täielikult Lembit alkoholi kaotamist ei poolda. “Mingid rituaalid, asjad on, mis on alkoholiga seotud, aga mõistusega tuleb võtta,” sõnab ta.

Arvo Antropov: “Alkohol peab olema kvaliteetne”

Aarne Mäe

Üle 30 aasta piiritustehaseid juhtinud Arvo Antropov ütleb, et saab ka ise alkoholiga sõbralikult läbi.

“Pruugitud on seda enamasti vastuvõttudel, degusteerimistel või perekondlikel üritustel. Ja alati on pööratud tähelepanu sellele, et tegu oleks kvaliteetse tootega. Mõõdukas kogus alkoholi tõstab tuju ja mõjub ka tervisele hästi, tavaliselt üle paari pitsi ei võta,” räägib piiritusekuningaks kutsutud Antropov.

Ja lisab: “Kui stressi puhul võetakse tablette, siis tegelikult asendab neli sentiliitrit konjakit kõik need arstirohud. Eriti, kui selle juurde kuuluvad head sõbrad ja tore seltskond. Alkoholi ravitoimet märgati juba aeg­u tagasi.”

Hea tervise juures püsiv Arvo Antropov ütleb, et pits viina tee sisse koos mee ja sidruniga peletab ka viirused. “Mind on see aidanud, aga oluline on, et üle ei pingutata,” märgib ta.

Arvo Antropovil on veel üks viinavõtmise reegel edasi anda: “Kui võtta vodkat, siis pits ja põhjani, kuid vodka ei tohi kunagi olla sügavkülmas, sest nii kaob vodka struktuur, küll aga peavad sügavkülmast olema võetud pitsid.”

Nii nagu suhtub Arvo Antropov austusega alkoholi tarka tarbimisse, suhtub ta lugupidavalt ka alkoholi tootmisse.

“Maailma tuntuimad keemikud, füüsikud ja teised andekad spetsialistid on tegutsenud aegade jooksul selle valdkonna arendamisega. Usun, et seal, kus ei tarvitata surrogaate, on vähem petmist ja reetmist, rohkem sõprust ja abivalmidust. Kui aasta eest proovisin Eestis toodetud vodkat, siis tundus, et see kõlbab vaid jalgade määrimiseks, sest see oli valmistatud sissetoodud solgist. Kvaliteetse Eesti piirituse, mis on kantud Guinnessi rekordite raamatusse (1935. aastal – toim.) ja saanud rahvusvahelisi auhindu (kuldmedal Pariisis 1924 ja grand prix’ Madridis 1996 – toim.), tootmine on kahjuks praktiliselt välja surnud. See tööstusharu oli meil aga üle viie sajandi vana.”

Antropov peab piinlikuks ka seda, et isegi esinduslikemates restoranides ei ole teenindajal õrna aimu pakutava alkoholi kvaliteedist ega tootjast.

Oma aastatele Rakvere ja Moe piiritustehase ees mõtleb ta mõnusa nostalgiaga, sest tol ajal oli see valdkond esirinnas ning piirituse tootmine täitis olulist rolli Eesti majanduses.

Jahmatavad numbrid

The Economisti jaanuari keskel ilmunud statistikakogumiku “Pocket World in Figures 2013” andmetel müüakse Eestis aastas 118,4 liitrit alkoholi elaniku kohta ja selle näitajaga on riik maailmas konkurentsitult esikohal.

Teist ja kolmandat kohta jagavad Soome ja Saksamaa, kus müüakse 99,5 liitrit alkoholi elaniku kohta aastas. Neljandal kohal on Austraalia 99,4 liitri ning viiendal kohal Tšehhi 95,8 liitriga.

TNS Emor avaldas mullu mais Eesti alkoholituru analüüsi 2011. aasta kohta, mille järgi tarbisid Eesti elanikud aastas 12 liitrit kangeid alkohoolseid jooke, 71,6 liitrit õlut, 15,1 liitrit lahjasid alkohoolseid jooke ning 7,2 liitrit viinamarjaveini ja vermutit.

Statistikast on maha arvestatud turistide kaasaostud ja kohapeal tarbimine.